Vana sõber

1


Tere, minu nimi on Rebecca. Heebrea nimi, mis peaks tähendab ?kütkestav, paeluv?. Ema tahtis kirjutada seda algul k-ga, aga see pidi tähendama midagi muud. Ei mäleta enam?Isa ainukeseks sooviks oli, et tegu oleks juudi nimega. Ja nii see mulle külge jäi.

Eriti armsad on need hüüdnimed, mis sellega kaasnevad: näiteks see mingi firma, Reebec või midagi, mis toodab autokumme, ja siis veel Rebu ja Pekk ja Becca. Paks ma ei ole, juut ma ei ole, kollast värvi mu juuksed ei ole- ilusad helepruunid on-, nii et ainuke, mida ma sallin on Becca. Aga sedasi pole mind keegi aastaid kutsunud. Aga niipalju siis sellest.

Teate seda tunnet, kui te jõuate ringiga tagasi teatud punkti tagasi ja teile järsku kohale jõuab, et see, mida te läbi elate, on kõik juba olnud? Nojah, minul kulus selleks vaid kümme aastat minu elust.

Ah et millest ma räägin? Marcus Hearjustist. Minu lapsepõlve nähtamatu sõber, kelle ma aastate eest oma üksiolekut leevendama kutsusin. Kutsusin on isegi vale selle kohta öelda. Ma mõtlesin ta välja. Nagu mõeldakse välja, et kapis elab koll või midagi. Ei, see on vale.

Noh, kujutage siis ette, et te seisate Eiffeli torni jalamil. Näete, kuidas iidvanad liftid inimesi üles transpordivad? Vot nii. Ega minul Marcuse ettekujutamiseks palju rohkemat vaja olnudki.

Ta oli alati nii armas- kinkis mulle kärnkonna ja mudase roosi? Jah, ta oli tore. Ta isegi õpetas mind puude otsa ronima. Ning näitas linnupesi. Viimasel päeval. See tähendas ,näitas mulle viimasel päeva linnupesi. Hmm, mul hakkavad sõnad sassi minema.

Siis ta kadus. Lihtsalt niisama. Õhku. Jäi minust Tallinnasse maha. Kolme Õe ette taevasse vahtima.

Kusjuures, see ei olnud üldsegi hirmus. Tema kadumine, ma mõtlen. Ma ei saa eriti öelda, et ma temast puudust oleksin tundnud. Ta oli ja nagu ei olnud ka? Mul polnud enam aega. Ma unustasin ta sinna.

Niisiis, ta nimi on Marcus Hearjust. Nii ta end tutvustas. Nüüd, kui ma sellele tagasi vaatan, saan aru küll, kust see nimi tuli: eelmisel õhtul näitas mingit dokumentaali maadeuurijaist. Eks see nimi jooksis ka kusagilt läbi. Sel polegi enam tähtsust.

Hearjust oli minupoolne lisand. Sest tal polnud perekonnanime, aga mina, kui korralik 11-aastane kunagi, nõudsin, et ta ütleks mulle ka oma perekonnanime, sest mu vanemad kindlasti nõuavad seda. See sai siis koosnema kahest sõnast: hear (ingl k- kuulma) ja just. Just tuli Justamentist, mis samal ajal raadiost tuli.

Tal olid ilusad roosaka võruga rohelised silmad. Ja lühikene must poisipea. Ta oli minuga täpselt ühepikkune ja mitte minutitki vanem. Kui ta minust Tallinnasse maha jäi, olid tal seljas kollane suvepluus ja helesinised püksid.

Eile käsin taas Tallinnas. Oli mõned asjatoimetused ajada ja siis külastasin veel ka tädi. Ja tema kiilakat allergiavaba vaarao tõugu kassi. Selline? Olgu, oleme ausad- ilma karvadeta ilmakartlikku geenitehnoloogia soperdist ,mida nüüd kõrge hinna eest osta sai ja kelle suurimaks hirmuks oli, et temast libiseb üle mõni suvaline vari. Võib öelda ,et igavaks temaga Lasnamäe kahetoalises korteris ei läinud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ma käisin oma iga-aastasel Tallinna avastamise tuuril, maatüdruk Tartust nagu ma olen. Omapäi muidugi. Kaart näpu vahel, aga siiski- omapäi.

See oli nii kummaline. See, kuidas Tallinnas oli juba varakult kuusk Raekoja platsil püsti ja see, kuidas mingi mees õle kõigi peade hõikus: tulge vorsti ja juustu proovima! Ja kusagilt tuli mandlite lõhna. Suhkurdatud ja kaneeliga mandlite lõhna. Ostsin endalegi hingehinnalise tuutu ning krõbistasin omaette ükshaaval maitseainetega üleküllastunud maiuseid.

See aasta on eriline tunne Tallinnas olla. Pole nii võõrastav.

On palju räägitud ja äraleierdatud teema, et tallinlased on tartlastest erinevad. Muidugi on. Meie oleme boheemlased, samas kui nemad linnavurled. Kindlasti on neilgi meile paljutki ette heita, nagu näiteks provintslust.

Üks, mille järgi kohe vahet teeb, kumma linna kodanikuga tegu on, on vaadata nende riideid. Vahe on ikka üüratu. Nendel on seljas mingi viimase moe hilbud, samas kui meie näeme välja nagu omaette maailmast- igaüks isemoodi ja karvane. Viimane ei ole solvanguks, viimane on kompliment.

Aga eile olid kõik kohad täis pikkades tumedates mantlites mehikesi pikkade juuste ja suurte kitarridega selja peal. Ja muidugi pea, mis peitus kusagil kahe õla vahel.

Haa! Tartlased! Hõiskasin omaette ja haakisin ennast märkamatult järjekordsele metallistide seltskonnale sappa. Nad on mind alati vaimustanud.

Eriti pärast seda üht õhtut, kui Tartus elekter kesklinnast ära kadus- lohakate kaevurite töö- ja ma jalutamas käisin ning neid kümnete kaupa kusagilt urgudest välja hakkas voolama. Ja kõik nad naersid millegi üle. Nad olid vaimustavad. Uskumatu, kui positiivne võib üks pime öö Tartu vahel olla. Seda käiku tuleb korrata.

Minu kurvastuseks sisenesid nad aga õige pea mingisesse pisikesse pubisse, mida Tallinna linn on olnud nõus hordide kaupa kesklinnas võõrustama.

Seepärast mõtlesin oma käigud uuesti läbi ja, toppinud mõlemad käed taskusügavustesse, mida mu taskutes ka leidus tänu augule voodris, keerasin järsult ringi ja tegin endale rahvasummas teed bussipeatusesse, milleks ma pidin läbima kõigepealt inimtühja tunneli. Aga selleks ,et tunnelini jõuda, oli vaja rammimismasinat.

Möödusin Kolmest Õest, põrgates peaaegu kokku ühe noorhärraga, kes majade ees seisis ja taevasse vahtis.

Ma nägin teda eemalt küll, kuid teadvustasin ,et ta seisab täpselt minu teel liiga hilja. Tal olid mustad poolpikad sirged juuksed ilusasti üles sätitud, väga hele nahk ja kõige imelikum meik, mida ma selle päeva jooksul kellelgi näinud olin. Ta kandis pikka musta talvemantlit ja sättis parasjagu kindaid kätte, ning vahtides taevasse, nagu ma ennist mainisin.

Päris märkimisväärne välimus, naeratasin ja põrkasingi temaga kokku. Nii et peaaegu põrkamisest ei saanud juttugi olla.

?Vabandage!? pudistasin kiiresti üsna ebameeldival toonil, kui ta mu varrukatesse klammerdus, et kindel olla, ega mu ootamatu kõikumine pikalikukkumist ei tähendanud. Ma jäin oma libedatele saabastele vaatamata püsti. No muidugi, gothi välimuse juurde kuuluvad tanksaapad olid päris kindel alus.

Heitsin talle näkku ainult ühe ainsa pilgu ja tormasin edasi. Tal olid ilusad rohelised silmad punase ringiga ümber, meenutas mulle üht juhuslikult nähtud tulpi pealt vaadatuna.

Jeerum, kui peenike ta on! Lehvitasin endale salaja tuule, sest ega ta midagi nii õhukest ka polnud, et tervisereklaami hoiatuseks toppida. Aga haare oli tal päris tugev. Puhkesin oma mõtete üle naerma ja jooksin edasi üle Vabaduse väljaku ja trepist alla.

Mul võttis tervelt minuti, et aru saada, miks ta mulle nii tuttav tundus- need säravad roosade rõngastega silmad.

Jäin paugu pealt seisma, silmad suured kui tõllarattad ja lihtsalt vahtisin enda ees seisvat mõttetut plakatit, mille aegumiskuupäev oli nii kolme kuu eest.

?Ei, ma mõtlesin ta ju välja??

Kuulsin selja taga samme ja tundsin, kuidas mu jalad automaatselt liikuma hakkasid. Mul oli kange kihk tagasi vaadata, eriti kuna mu kesknärvisüsteem värises ootamatust külmast nagu segane, kuid pidasin sellele vastu aj kiirustasin edasi.

Järsku seisin Roosikrantsi tänaval Ühispanga hoone ees ja ohkasin kergendatult. Buss number 17A oli ees ja ma sain sellele just vahetult enne seda, kui uksed kinni kukkusid.

Klammerdusin posti külge ja vaatasin sinna, kuhu jäi tunneli väljapääs- sealt väljus vanem härrasmees läkiläki, ruudulise mantli ja kahe suure viieliitrise värvipotiga.

Maandusin raskelt lillade katetega istmetele, lappasin oma hiiglasliku Talllinna kaardi lahti ja otsisin sõrmega järge ajades üles, kuhu ma selle bussiga saan.

Olin õnnega koos, kui avastasin, et saan sellega täpselt sinna kuhu vaja- autobussi jaama.

Loksusin selles rohelises ühissõidukis ligi veerand tundi ,enne kui ta ringiga lõpuks soovitud sihtpunkti jõudis, kuid mul polnud selle vastu midagi, peaasi, et ma ei pidanud jala käima. Novembri lõpp võib mere ääres ikka päris külm olla. Pani kohe puudust tundma minu väikesest ühikatoakesest, kus mind ootas paks vanaema kootud roheline pitsidega sall ja arvuti kogu oma kupatusega.

Ma olen hea veenja. Ka iseenda puhul. Ja mul ei kulunud kuigi kaua, et endale selgeks teha, et see, mida ma nägin ja kellega kokku põrkasin oli pelgalt mingi välismaalane, kes lihtsalt juhuse tahtel omas samasugust silmapaari nagu Marcus. Yeah right!



2.

Ma olen vanavanematel külas. Ma ei armasta eriti siin käia- vanema on kontrollihull, kuigi kohati täitsa armas, ja vanaisa on lasteahistajast käperdaja.

Ma ei eksinud selle nimetusega. Kusjuures jabur on see, et noorena see mind nii väga ei häirinud. Eks see oli üks neist joovastavatest kihkudest, et sinust on saamas naine ja et keegi sind ihaldab ja ma olin veel piisavalt naiivne, et mitte probleemi näha. Aga mida aasta edasi, seda hirmutavamaks see muutub. Ainuüksi mõte temaga omavahele jääda on hullem painaja kui tormi kätte sattumine.

Kartus- sellega võiks kõik kokku võtta. Olen kui märg kalts siin, kitsal diivanil, nägu seljatoe poole, vanaema kootud tekk külmakaitseks üle puusade.

Tõmban teki kõrgemale ja hoian hinge kinni, et mitte reeta oma suurt saladust: ma ei maga.

Ainult kaks tundi tagasi ajas ta mu jälle nurka, ajades oma pikad peenikesed sõrmed vastu minu rindu. Ma ei suutnud enam selgelt mõelda - käskisin tal lõpetada ja andsin hoobi vastu lõugu. Tema ainsaks reageeringuks oli solvunud vastus: ?Sa suitsetad, jah??

Parem ongi, et ta seda usub, kuigi ma tegelikult ei suitseta. Suitsuhais jäi mulle külge varem kui siia sõitsime. Vähemalt hoiab ta nüüd eemale.

Kuid see ei tee mu enesetunnet põrmugi paremaks. Mu süda peksab sees ja ma väldin ikka veel pimedaid kohti.

Äkki tunnen tuttavlikku hõngu ja mind surutakse veelgi rohkem vastu seljatuge. Kaks kätt võtavad mind kindlasse haardesse ja kellegi hingeõhk paitab mu õlga. Sisemuses keerab, kuigi tean, et see ei ole see vana põhukott.

Ta tajub minu pingul keha ja tõmbub tagasi, kuid sätib ennast poollamasklevalt minu kõrvale istuma. Pakun, et ta oli kogu tänase tsirkuse tunnistajaks.

Pandlad Marcuse pükste küljes on mu vaevukaetud ihu vastas külmad. Olen isegi meeldivalt üllatunud- ta on oma saapad ära võtnud. Kuid see paberõrn rõõm on kiire kaduma.

?On sinuga kõik korras?? küsib ta sosinal mu juustega mängides.

On paras pettumus kui?

Ma ei tea enam, mida mõelda. On hilja ja ainuke, mis tuba valgustab, on tänavavalgus.

Ma ei oleks vist nii endast väljas kui see poleks esimene päev siin ja ma ei oleks siin lõksus veel vähemalt nädalaks.

Ühesõnaga, ma ei vasta ta küsimusele. Liiga vastik on ja horm, et vanaisa kuuleb.

Ta laskub taas madalamale ning embab mind.

?Räägi.?

?Ei!? see kõlab nõrgalt ja paanikaliselt. ?Ta kuuleb!?

?Ei kuule.? Sosistab ta mulle kõrva.

Sellest hoolimata hoian suu kinni.

?Tahad, ma hirmutan teda veidi?? küsib ta äkki.

?Ei! Mitte mingil juhul!? ma peaaegu karjun, kuid taban selle kiirelt ning tõmbun kiiresti konksu. Hingamine kõrvaltoas ei muuda rütmi. ?Pealegi,? sisistan valusalt, ?sa oled ju minu väljamõeldis, mäletad? Nagu kummituse alge või midagi- sa ei saa kedagi mõjutada.?

?Parandus: ma olin kummituse alge kui sa mu Tallinnasse maha jätsid. Nüüd olen ma juba täiesti käega katsutav ja võimeline mõjutama keda iganes!? Soe käsi vajub rahulikult tema sõnade tõestuseks üle minu. ?Olgu, ma ei hirmuta teda, aga sulle panen kaitse peale.? Ta hingamine on rahustav, nagu jääks ta magama.

Ma olen väsinud ja see mõte ei rahusta mu põksuvat südant mitte karvavõrdki, ent rohkem me sellest juttu ei tee. Ta magab, jalg omanikuna üle minu omade ja käed kaitseks ümber.

Hommikul ärkan üksinda. Vanaema on juba ammu üleval ja sebib ringi. Olin endale ettenägelikult äratuskella pannud - täpselt kell üheksa null null See pahandab vanaema, sest tema arvates peab noor inimene magama täpselt nii palju kui loodus võimaldab. Ajan äratuse viisakalt sõnumi süüks ja teesklen ühe vana sõnumi lugemist. Mida huvitavat tele kaks siis nüüd pakub?

Hommikusöök on huvitav. Noor sugulane saabus eile. Jätkan söömist eiramaks vanamehe pahaseid pilke. Ta võib ju pahane olla, kuid mind ta enam ei puutu.. Teen halva mängu juures head nägu ja naeran järjekordse mõttetu ja igava nalja üle.

Järsku tabab mu kõrv tuttava repliigi ja mu sees kihvatab miski.

?Näe, pese ise! Sa ju juba selles eas, et perenaiseks hakata.? Saadetuna silmapilgutusest. Sukeldun sügavale oma supitaldrikusse.

Taevas hoidku! Ma tõesti loodan, et ta, mu sugulane, selle ära tabab ja sellele kiire lõpu teeb! Mul on hirm, nähes, et ta on endale uue mängukanni leidnud.

Muidugi olen rõõmus, et ta endale uue leidis- see hoiab ta ehk minust eemal, kuid see rõõm on üürike. Tunnen kiimakoti etteheitvat pilku oma rinnapartiil. Üritab ta mind armukadedaks ajada?

Röögin mõttes: lõks! Lõks! Ja torman nõusid pesema ,et siit stoilise rahuga minekut teha.

Et see vanatoi ka minutitki ei viivita!

Otsin endale tegevust ja hakkan igavusest ajalugu lugema.

?Noh?? Marcus paneb oma suured käed mu õlgadele.

?Mis noh?? turtsun vastu.

Ta tõmbab käed õlgadelt ning võtab veidi üllatunud ilmel minu kõrval istet. ?Sa oled pahane?2

See paneb mind veelgi halvemalt tundma. ?Ei ole.?

?Oled küll.?

?Oi, täname, Sherlock, teid teie suurepärase tähelepanu eest!?

Ta ei naera, kuid vastu ei hakka ka ajama.

?Mis sind siis vaevab?? ta sätib ennast paremini istuma ja lähendab oma pea minu omale.

Löön raamatu pauguga kinni ja heidan selle endast eemale. . Kui ma ei teaks, et ma olen ainuke, kes teda näeb?

?Vanaisa!? teatan pahaselt.

?Vanaisa?? näen selgelt, kuidas mees sellest erutub ja nihelema hakkab. ?Kas kaitse ei mõju??

Tahaksin küsida, mis kaitse, kuid selle asemel lähen jutuga edasi.

?Ei, mitte selles ei ole asi. Ta leidis endale vist uue huviobjekti.?

?Vanamees on kiire.? On Marcus hämmingus. ?Kes ta on??

?Mu noorem sugulane.?

Ta turtsatab.

?Mis on??

?Sa kõlad, nagu oleksid sa armukade!?

?Mida kuradit?!?!?!!!??

Nooruk, selle asemel, et turvaliselt kapi taha varjuda, jääb samasse asendisse ja vaatab mulle sama tõsiselt otsa kui varemgi.

?Kas ma näen välja, nagu oleskin armukade? Ma ole nvihane! Ta jahib uut ohvrit ja ma ei saa teda isegi hoiatada, et see siga teda jahib! Saad sa aru? Ta kasutab samu nippegi! Ainult mina olin liiga blond, et aru saada!? tunnen, kuidas ma näost siniseks lähen ja pisarad justkui näonahast välja tahavad tungida.

?Rebecca??

?Jah?!?

?Rahune maha!?

?Tänan!?

?Mille eest??

?Ei millegi!?

?Tore!?

?Kuule!? hüüatan äkki ja lappan raamatu lahti.

?Jah?? ta sätin ennast paremini kuulama.

?See on mõttetu.? Naeratan närviliselt.

?Misasi??

?See? ma ei tea. Ma vist reageerin liiga palju.?

?Ei, seda küll mitte.? Ta muutub tõsiseks. ?Kui sa talle vastu vahtimist poleks andnud, poleks ta sind elu seeski vist maha jätnud.? Teatab ta rahulikult ja sätib käed rinnale risti.

?Sa? nägid seda?? küsin piinlikult ja keeran lehte, ilma et oleks sealt sõnagi lugenud. ?Ma ei mäleta, et tuli oleks põlenud.?

Marcuse põskedele ilmub kerge kuma. ?Nägin!?

?Aga tuli ei põlenud ju!?

?Ja siis? Sa kipud unustama, et ma olen väljamõeldis! Ma olen võimeline tegema kõike ja nägema kõike, mis sina kunagi väiksena välja mõtlesid.?

Vaatan teda pikalt ja küsivalt. ?Eem? Marcus??

?Jah??

?Ma ei ole sulle seda võimet välja mõelnud!?

?Täpsemalt, mida??

?Pimedas nägemist?.

?Ah see? nojah?? ta kehitab õlgu, ajab ennast teeseldud ükskõiksusega püsti ja asutab ennast kergelt kriuksudes ukse poole.


3.

See ajab mind hulluks- istun siin juba viimased kümme tundi ja vahin enda ette nagu viimane tola. Tegelikult ei tohiks ma niimoodi öelda kui arvestada ,et siin passimine on minu töö, olen nimelt öövaht väikeses hostelis enidse Palsoni tänava nurga peal.

Ma elan siin samas ühikas, kus asub ka see väike hostel. Armas koht ja kõige ideaalsema koha peal, mida üks kultuurijanuline noor võiks ihata. Kultuur- selle all mõtlen ma ikka teatrit ja muuseume ja näitustemaju ja Kirjanikemaja ja Kunstnike ma ja selle vastas. Ja kui hea meelelahutuseks ja vahelduseks veel siinsed lasteaiad on, mis täpselt hoone taga asuvad! Muidugi on ka kino kultuurimaja eest- alles täna näidati ühte väärtuslikku filmi, mille pärast seisid kuusteist eri vanuses noort kino kinniste uste taga reas ja kõikusid närviliselt jalalt jalale. Uksed avati alles veerand tunni pärast. Omamoodi haruldane vaatepilt meie väikeses Tartu linnas.

Hetkel on aga öö ja vaikne- ainult üksikud taksod sõidavad mööda. Ja kella lõputu toksimine ajab mind hulluks. Miks on neil vaja seinakella mis nii palju lärmi suudab teha? Oleks poole meeldivam kui miski kell neli hommikul sul närve krussi ei ajaks, sest täpselt seda see kellahakatis teeb.

Mul on ainult neli tundi veel jäänud. Minu üllatuseks ei tõmbagi voodi mind nii palju kui ma olin siia tööle asudes kartnud. Majajuhataja uskus küll, et on kiusatusele raske vastu panna, kuid ma ei tunne üldse kiusatustki.

Aga tegelikult pean ma tunnistama ,et ma ei ole nii palju närvis mitte kella pärast, vaid selle kummalise olevuse päras, kes täna nagu muuseas ühe grupiga sisse tuli ja mind kui katku vältida üritas. Nad pidi kõik täitma registrikaardid, kuid ta tegi oma sada viga enda oma täites- ma olin sunnitud kaardi talle kolm korda tagasi ulatama ja paluma tal asi üle vaadata ja ikka suutis ta osad väljad täitmata jätta. Me ei nõua ju üldse palju- ainult nime, elukohta, isikukoodi ja telefoni numbrit, kuhu tagasi helistada juhul kui midagi maha jääb. Milleks meil neid andmeid midu ikka vaja võiks olla? Oleme nii nõutud kaup, et reklaami me endale tegema ei peagi.

Ta nimi ei olnud üldse Marcus vaid Sergei. Ta on põline Tallinnane ja mingi sportlane veel takkaotsa. Millegipärast olen temas pettunud, kuigi olen kindel, et mul puudub igasugune põhjus olla pettunud kelleski, keda ma vaevu tunnen. Ok, üldse ei tunne.

Tema aukartust äratavast välimusest on alles ainult nahksed püksid ja pannaldega saapad, sest kõige selle üle on tõmmatud paks vatijope ja hiiglaslikuna näiv spordikott, kust turritab välja mingi otsast ära värvitud midagi. See midagi on pikk ja peenike ning ma arvan, et tehtud puust.

Kust ma siis tean, et see Marcus on? Sest ta nägu on samasugune nagu siis kui ma talle otsa põrkasin ja nagu siis kui ma teda esimest korda nägin oma unistustes. No muidugi aitasid äratundmisele kaasa ka kõrgele hobusesabasse sätotud soeng ja tuttavad rõngassilmad, kuid täna polnud nad nii äratuntavad kui siis.

Uksest tuleb mõnusat külma õhku. Ma tean, et ma peaksin selle kinni hoidma, nagu eeskiri ette näeb, kuid ma ei suuda- siin on lihtsalt nii umbne. Ja püraegu on alles aprill, jube mõeldagi, mis siin suvel sünnib! Siis ei hoita peaust vist kunagi lukus, sest siin sees võib ju lausa lolliks minna.

Kaks väga purjus korporanti vajub uksest sisse ja soovivad viisakalt ilusat õhtut. Mõtlen, kas ei peaks mitte hommikut vastu soovima, kuid usun, et kui ma praegu nendega juttu teeksin, ei saaks ma neist enne järgmise valvuri tulekut lahti, seepärast soovin neile sama vastu ja nad kakerdavad mu klaasist vangikongist mööda. Imestan, et üks neist üldse jalul püsib ja veel treppidegi poole tormab. Soovin talle südamest head teed, sest see saab parajalt käänuline taevatrepp olema. Teine kaob võngeldes paremale esimese klaasukse taha.

Lift must paremal kääksutab valulikult kui hakkab ootamatult ülespoole tükkima ja ma näen tabloolt lugeda, et see peatus neljandal korrusel.

Imestan, kes sellisel kella ajal peale minu veel siin majas üleval võiks olla? Neljas korrus on külaliste korrus ja sealt tuleb harva nii hilja keegi alla. Isegi kaugliini bussid lähevad ju alles kella kuue paiku hommikul, mitte varem. Pealegi tean, et nii mõnigi soomlane, kes välja läksid, pole tegelikult veel tagasi jõudnud.

Öisel ajal kuuleb uskumatult hästi, kas teate? Näiteks seda, kuidas neoonlambid oma pesades värisevad ja kuidas tool kriunub iga su liigutuse peale nagu oleksid sa saja kilone elevant. Kui keegi küsib, mis on vaikus, siis pean talle kahetsusega vastma, et kakofoonia. Tõelist vaikust pole olemas ja kes ütleb, et on seda kuulnud, siis vabandage väga, aga ma naeran ta välja. Isegi maal pole öösiti vaikne. Rääkimata siis linnast, kus on nii palju tehniliselt loodud müra, et sellega võiks täita pool ilmaruumi, kui seda just juba tehtud pole.

Loen igavledes tablood ja ajan ennast sirgemalt istuma, sest see on nagu stardiloendus: kolm, kaks, üks... start! Ehk teisisõnu, uks avaneb ja mulle vaatab otsa Sergei.

Vaatan teda viisakalt vasta, ent teesklen siiski hetk hiljem hõivatust ja hakkan tegema sissekannet valvurite päevikusse: tuba nr 408 vajab hilisemat äratuse aega.

Sergei astub liftist välja ja uks vajub ta selja taga raudse kindlusega kinni tagasi, jättes vaese mehikese nüüd minu kõrvale mind piidlema.

Rüüpan veel rohelist teed taevasinisest tassist, kujutledes vaimusilmas ette sama värvi taevast, milles lendavad ringi lumivalged pilvelambad. Roheline tee on kõige parem üleval hoidmise atripuut, sest sisaldab kõige suuremas koguses kofeiini. Pealegi mekib see paremini kui vitamiinitee, mis ajab su üles küll, kuid mitte oma toime poolest, vaid selle poolest, et see on nii hapu. Vudisema võtab. Või on see põhjustatud hoopis lahtistest ustest?

Lõpetan sissekande vihikusse ja vaatan enda ette ilmunud kuju. Ta ei paista eriti närviline, unine küll, kuid mitte närviline, mis on omamoodi kummaline, sest ma nägin neid tagasi tulema päris suurte viinakogustega. Kahjuks oli mul sel hetkel ka tegemist, mistõttu ei saanud ma oma kotkapilku täiel määral rakendada ja ei mäletanud ka, oli ka tema üks nendest?

?Tere.? Ütleb ta nohisevalt ja surub kondised sõrmenukid sügavamale taskusse. Ta kannab mingit pehmet halli dþemprit ja samast materjalist pükse. Väga kodune kutt.

?Tere.? Vastan naeratades- ta ajas mind tõsiselt naerma oma olekuga.

?Ma ei saa und. Kas ma tohin teie juures istuda? Juttu ajada??

Vaatan teda uurivalt ja jahmunult üheaegselt.

?Ma ei tea...?

?Ma luban, et ei sega teid. Lihtsalt, mu toanaaber norskab ja...? ta vakatas hetkeks. ?Ma ei saa magada kui mu kõrval suruõhuhaamriga seinast läbi minnakse.? Lõpetas ta lause ise ka kergelt itsitades.

?Kui asi kohe nii halb on, siis, palun, istuge. Ega mul polegi midagi vestluse vastu, mis aitaks üleval püsida.? Ma ei valetanud- olin tõepoolest juba tõsises hädas enda ülevalhoidmisega, sest mul oli täielik tegevuse puudus.

Ta naeratas kohe kergemalt ja tuli klaasmajja sisse. Näitasin talle enda kõrval tooli, kuhu ta sai istuda.

?Sergei.? Ulatas ta mulle käe kohe kui oli istet võtnud. Ta sõrmed olid rabavalt kondised ja mul oli natuke imelik talle oma kätt ulatada. Vastupidiselt minu hirmule, millel on alati suured silmad, oli ta käsi soe, mitte jääkülm ja ta peopesa pehme.

Ei löönudki sõrmi ära, itsitasin endamisi ja mu silmad lõid kohe kavalalt särama.

?Rebecca. Sa oled üks poksijatest?? küsisin kohe, et jututeemat alustada. Millegipärast on loodus juba nii seadnud, et kõige labasemad küsimused viivad ikka kõige kaugemale.

?Poksija?? ta silmad läksid suureks. ?Ei,? ja järgmisel hetkel naerule, ?Miks sa seda arvad??

?Sa tulid ju koos selle grupiga, spordiklubiga.?

?Ja kohe poksija?? teda paistis mu jabur loogika lõbustavat.

Mind see eriti naerma ei ajanud, sest ma ei saanud oma mõtteveast aru.

?Ma olen kohtunik.?

?Kohtunik? Oh, vabandust, ma olin kindel, et siia majutatakse ainult osavõtjaid.?

?Ei tea sellest kahjuks midagi...? ta hääl vajus khugi ära ja ta silmapaar oli peatunud minu selja taga, nagu võlutuna millestki väljas toimuvast.

Uurisin ta punaserõngalisi silmi lähemalt- oi kui veetlevad need olid!- et näha neis seda, mis teda nii ära nõidus.

?Mis on?? küsisin kulmu kortsutades ja pöörasin ennast samuti tema pilgu suunas ning olin samuti sunnitud naeratma.

Suurtkasvu hakk seisis ühe koha peal õhus paigal ja koukis täie tõsidusega tänava vastaspoolel seisvalt postilt postreid maha. Sai ta ühe tüki kätte, laskus ta kõnniteele, kus selle siis paari sentimeetristeks ribadeks taris ja mööda ilma laiali lennutas. Siis tõusis ta uuesti plakati kohale ja ründas seda uuesti, seekorda aga hindavamalt, ja tõmbas endale ühe kena punase riba, millega ta siis võidukalt teiste hakiliste kisa saatel ära lendas.

?Ok, ma teadsin, et inimene on võimeline plakatikultuse vastu vägivallaga astuma, aga et ka hakid...? kommenteerisin kui iseenesest linnu manööverdamist nõiutult jälgides.

?Loomad on targad, nad teavad kui miski neid häirib.?

See väide ajas mind naerma ja ma olin lausa sunnitud vaatama otsa olevusele, kes mingi seesugusega üldse välja tuli.

?See hakk siis tarkade lindude hulka küll ei kuulu, sest minu meelest korjas ta selle endale praegu ei millekski muuks kui pesatäiteks.? Ma ei saanud muidu kui lihtsalt pidin oma teadmistegaornitoloogia vallast hiilgama.

?Ma arvasin, et on veel vara pesitsemiseks.? Ajas ta tagasi.

Kehitasin õlgu. ?Ei usu, mõni alustab varakult ja kasvatab kaks pesakonda üles.?

?Vaesed linnupojad, kes peavad mõne Peraküla teartri punaste plakatite taustal üles kasvama.? Ta naer oli soe, kuigi veidi õõvastav. Mulle. Mind häiris, et ma suutsin selle kuti kõrval sama rahulikuks jääda kui Marcuse juuresolekul.

?Ma pole sellisest teatrist kuulnudki!? avaldasin kohe oma blondi loomuse. Mis puudutab teatreid, siis võisin endale kätt vastu rinda taguda küll ja täiest kõrist röökida ,et ma ei teadnud sest mitte midagi.

?Kui ma nüüd ei eksi, siis asus see vist Nõva vallas.?

Pingutasin halle ajurakke ja peaaegu noogutasin pead- vähemalt oli see nimi mulle tuttav.

Tekkis pinev vaikus, mida rebestas ikka ja jälle kell ja pidev undamine.

?Kas sul siin sellest undamisest pea paksuks ei lähe?? küsis ta äkki lampidele viidates. ?Mul hakkab juba praegu pea valutama, kuigi ma olen siin olnud nii lühikest aega.?

Ühmasin nõutult, no mis sa ikka kostad? Ega see minulegi mingi lillepeenar olnud. Lõpuks poetasin moka otsast, et harjumuse asi ja naeratasin lõbusalt sellele otsa.

Järsku kostus meeletu kolin kusagilt trepi pealt ja ma olin ühe ropsuga püsti ja valvuriputkast välja.

?Mis juhtus?? küsis Sergei samuti pead aknast välja ajades.

Minu ees avanes teater stiilis: ma olen purupurjus ja vist ei pääsenud oma korrusel uksest sisse. Seesama korp!i tegelane tuli kakerdades trepist alla, kott juba mitu astet eespool põrandal, ise mingit laulukest jorutades. Muigasin arusaavalt ja tõmbusin tagasi oma klaaspuuri.

Ka noormees sai olukorra tõsidusest aru ja võttis rahulikult uuesti istet üritades oma vaikset puksumist pihku peita.

Jälgisin, kuidas pruunis mantlis vägagi lugupeetud korporant trepist alla jõudis ja mingil meile arusaamatul viisil liftini jõudis ja meeleheitlikult võtit lukku hakkas toppima. Kartsin, et ta võib niiviisi veel võtme lifti ära murda, lükkasin Sergei jalad eest ja avasin talle ise ukse. Korporandil võttis veel ligi kaks minutit, enne kui ta selle võtme lõpuks ka lukuaugust ise kätte sai ja ma jõudsin talle selle aja jooksul kolm korda ust avada. Viimaks, hingetu ja higisena suutis ta ennast lifti vedada ja ma sain temaga veel hetke tõttki vaadata, enne kui uks tema ees neljandat korda sulgus. Kahtlen, et ta ei näinudki mind.

Nii kui viimane millimeeter metalli oli oma kohale tuksunud, vallandus noormehe suust varjamatu naer. Tal olid kenad hambad, tagant hõbeplommidega täidetud ja puha. Naeratasin talle vastu.

?Kas selliseid on siin tihti?? pühkis ta rõõmupisarad silmadest.

?Oh ei, neid on veel vähe.? Võtsin uuesti istet ja uurisin plõnni, mille arvuti teeb kui kiri e-kiri saabub. See osutus tühiseks viagra reklaamiks, mida viimasel ajal sellele aadressile kuidagi palju tuli.

?Mida sa üldse teed siin ööd läbi? Siin ei paista midagi teha olevat.? Ta piidles mind taas selle imeliku pilguga.

Vajusin sügavamale oma pehmesse madala seljatoega tooli ja jäin teda unustavalt vaatama.

Ta ei meenutanud mulle enam üldse Marcust- ta kehahoiak oli hoopis teine ja põsed kergelt sisse vajunud ja lõua otsas turritamas kahepäevane habe.

?Ma...? hakkasin juba vastama kui mu pilk langes peegeldusele telekal noormehe selja taga. Ajasin end kääksuvast istmelt üles ja pöörasin kogu oma tähelepanu vilkuriga bussile hostelli ukse taga.

?Politsei?? imestas Sergei ja ajas ennast samuti püsti.

Ma ei suutnud seda uskuda- mu viimane õhtu siin ja ikka suutis keegi millegagi hakkama saada. Oleksin pidanud ikkagi sellele ringkäigule minema, mitte siia Sergeiga maha istuma. Mis ringkäigule! Ma alles käisin ja järgmine oleks olnud tunni aja pärast.

Läksin murelikult ust avama ja lasin kaks suurt kasvu sinistes tunkedes ametivenda sisse, pärides, mille pärast nad tulid.

Kuulasin vaikides nende probleemi ja kuigi asi tundus kahtlane, palusin neil siiski hetke oodata, lõin Sergei halastamatult kabiinist välja ja lukustasin kõik aknad.

?Kas tulete koos meiega üles või...?? pöördusin mehe poole.

?Ma peaks vist ikka magama minema.? Teatas ta toonil, mis vihjas, et ta polnud politseiga just sinasõber ja järgnes meile vastumeelselt pisikesse metallkarpi, mida siinpool maailmas kutsutakse liftiks..

Seistes liftis nagu märjad särgid, sest kõigil oli ebamugav, mul oli aega neid kolme endamisi vaadelda. Politseinikud olid oma kostüümides ikka tohutud, nende kollane helkurvest paistis olevat nagu heinakuhja otsa visatud vihmakaitse ja väga ebatarvilik, mida ta tegelikkuses kindlasti polnud. Sellegipoolest meenutasid nad väikeseid lapsi talvehommikul, kes on oma emade poolt üleriietatud ja võimetud seetõttu hullama lumes angu teised lapsed. Mul oli alati neist nii kahju....