Hundikutsikas 4

Alexandra unustas täielikult oma ratta ja lihtsalt jooksis. Ta tundis, kuidas süda tahtis sees lõhkeda, kuidas pisarad silmist jooksevad. Ta ei tahtnud tagasi vaadata.
Lõpuks vajus ta tee peal kokku. Ta tundis ennast uskumatult nõrgalt. Ja lollina.
“Mis mul viga on?” Küsis ta endalt vaikselt. “Kust ma küll, idi, võtsin, et ma selle neetud asjanduse talle tagasi pean viima? Oo kui haige piinaja ma olen!”
Äkki kuulis ta selja taga vaikseid same, mis talle joostes lähenesid. Ta ei vaadanud taha, kuna ei tahtnud tulijat nähagi.
Sammud vakatasid hetke. Alex hoidis ootushirmust hinge kinni.
“Ah sina oledki selle värdja tüdrik?”
Alexandra võpatas ja, tõusnud ropsuga püsti, vaatas teda ehmatanud mehele üllatunult otsa.
Tema ees seisis Jeanist veidi vanem mees, kellel olid erinevalt noormehest lühikesed juuksed pisikese patsiga taga.
“Kuidas palun?” Küsis Alex väriseval häälel.
“Oledki!” Hakkas mees naerma ja tuli Alexandrale lähemale. Ta vaatas tüdrukut, nagu viimane oleks mõni kõige labasem libu.
“Milline mõnus suutäis!” Maigutas ta jälgilt naerdes suud.
“Kes te olete?” Küsis Alex väikese alatooniga hales. “Ma pole teid siin varem näinud.”
“Olen keegi, kes just nägi võimalust Jeanile kätte maksta, kõigi tema tegude eest!” Naeris ta uuesti ja haaras Alexi tugevasse haardesse. “Just!”
Alexandra püüdis ennast lahti rabelda. Ta ei saanud millestki aru, kuid taipas, et olukord oli vägagi tõsina.
“Ära mässa, plika!” Sisistas ta vihaselt.
“Lase lahti!” karjatas Alex õudusest ja hammustas teda. Mees röögatas valust ja oli sunnitud ta hetkeks lahti laskma, mispeale Alex juhust kasutades kohe põgenes.
“Kurat! Kuhugi sa ei lähe!” Vandus tüüp ja jooksis talle järele. Ta haaras tal jalast ja kukutas ta niimoodi klibusele teele pikali, ise aga ronis temale otsa. Ta istus Alexile kaksiratsi peale ja haaranud tal kätest surus ta nad täiesti liikumatult maha.
“Nüüd saab ta tundma tõelist valu, Caroline!” Naeris ta jälle, hullunud oma väikesest salaplaanist.
Alex võpatas seda nime kuuldes. See oli muutumas juba needuseks!
“Ma ei ole Caroline!”
“Jaa, muidugi! Ja mina olen Rooma paavst!” Karjus ta tüdrukule vihaselt näkku. “Sa oled mind küllalt pikalt narritanud, lits!” Röökis ta.
“Ma ei ole Caroline, va tolvan! Ma ei ole Caroline!” Karjatas ta uuesti ja tundis, kuidas mees tugevamalt tema randmeid pigistas.
“Ole vait!” Vihastas tüüp ja virutas talle kõrvakiilu, mispeale Alex vakatas. Ta haaras tema mõlemast käed oma vasakusse haardesse ning hakkas püksilukku lahti kiskuma.
“Ei.” Nuuksus Alex ja üritas ennast vabastada, kuid kasutult. Ta karjus appi, kuid taipas siis, kui mõttetu see katse oli. Kes seda ikka kuulnud oleks?
“Nüüd maksan ma kätte!” Kordas mees endamisi ega kuulnud, kuidas keegi neile lähenes ning neist paar meetrit eemal peatus.
“Hei, Fragaria!” Tuli madalahäälne urin. “Ma kuulsin, et sa otsid mind.”
Mees vaatas ehmunult hüüdja poole. Alex, kuigi rõõmus mehe ilmumisest, vaatas teisele poole, kuna tundis tema ees äkki häbi.
“Lase ta lahti.” Käskis Jean rahulikult.
Mees vaatas hetkeks tema ees seisvat noorukit hirmuga, kuid siis uuesti hullunult Alexi poole vaadates naeris: “Aa, oh, see tuleb isegi parem kui ma loota julgesin! Nüüd näed muti lõppu kah! Veristan sind piisavalt, siis näed veel oma lita surma kah! Heh!”
Ta ajas end püsti ja haaranud kuskilt noa, hakkas Jeani poole minema.
Jean ei liigutanudki. Ta seisis sama koha peal kus enne ega pööranud vastaselt pilkugi.
Fragaria aga hakkas tema ümber tiirutama ja üritas rünnata. Kuid samal hetkel tabas teda tugev löök kõhtu ja ta vajus maha. Nuga kukkus tal käest.
Jean vaatles teda veel hetke ükskõikselt ja, haaranud noa, astus nüüd vaikides Alexi poole.
Alex vaatas teda ning siis langes ta pilk Jeani selja taha. Just õigel hetkel, et märgata, kuidas Fragaria oma saapasäärest püstoli haaras ning sellega Jeani sihtis.
“Vaata ette!” Karjatas ta ja lükkas Jeani kõrvale. Samal hetkel kõlas lask. Kuul lendas neist väga lähedalt mööda. Jean viskas noa instiktiivselt mehe suunas ning viimane vajus ohates kokku.
Ka Alex nõrkes pingelangusest. Ta tundis südames meeletut valu ja häbi Jeani ees. Kuigi ta üritas end näidata kindlana, jooksid tal silmadest ikkagi pisarad.
Jean seisis tema kõrval ja vaatas tema ees värisevat kogu. Ta kuulis, kuidas Alex oma pisaraid neelas, kuid ei teinud midagi. Talle tundus, et ta ei suuda praegu midagi öelda, mis tüdrukule selle kogemuse paremaks muudaks.
Lõpuks keeras ta tüdrukule selja ja hakkas eemale astuma.
“Sa peaksid koju minema.” Ütles ta lõpuks tülpinult ja viskas noa teeäärsesse mudasesse kraavi. Ta üritas ennast valitseda ja mattis kõik oma segased tunded põlgusesse. Nüüd ei meenunud talle isegi see enam, miks ta tüdrukule üldse järgnenud oli.
Alexandra ei liigutanud. Ta oli lõpetanud nutmise ja vaatas jahmunult Jeani kivistunud kuju. Tal tekkis kange tahtmine mehele näkku karjuda, et kui ta teda kohanud poleks, ei püütaks teda praegu mehe naise pähe vägistada ja seetõttu Jeanilt aru pärida, kes see tüüp üldse oli. Ta avas juba suu, kuid Jean jõudis tast ette.
“Ma käskisin sul koju minna!” Surus ta läbi hammaste, kui taipas, et tüdruk ennast veel liigutanud polnud. Ta seisis nüüd küljega viimase poole.
Alexandra tõusis aeglaselt püsti, mispeale Jean oli sunnitud tahtmatult sügavalt hingama, kuna märkas alles nüüd kui täiuslik koopia tüdruk Carolinele oli.
Alex märkas seda. Ta lükkas näolt ettejäävad juuksed kõrvale ja astus paari sammuga Jeani ette.
Jean oli kaotatud kindlustunde taas saavutanud ja põrnitses teda nüüd põlglikult.
Alexandra ei kannatanud seda enam välja. Ta tundis end hingepõhjani solvatuna ja ta virutas Jeanile nii tugeva kõrvakiilu kui suutis.
“Värdjas!” sisistas ta ja lajatas talle veel ühe. “Värdjas!!” Ta puhkes uuesti pisaratesse, kuna tundis, et oli kaotanud ainsama inimese, kellelt oli oodanud kas või mingitki… Ta tõstis käe, et mehele uus kõrvakiil anda, kuid rohkem Jean kannatada ei kavatsenud. Ta haaras tüdruku randmest ja pigistas seda tugevalt, kuid oli sunnitud ta kohe taas vabastama, kuna tüdruk lajatas talle teise käega sama tugeva löögi.
“Miks sa mind piinad?” Pahvatas Jean äkki käsi laiutades. “Miks sa kogu aeg välja ilmud, ah?”
Alex tahtis südantlõhestavalt karjuda, kuid suutis imestusest vaid pärida: “Mm...mida?”
“Näiteks täna! Mille pagana pärast sa selle ripatsi mulle tagasi pidid tooma? Kurat! Ma olen püüdnud seda kõike pikka aega selja taha jätta, kuid sa lihtsalt ei saa teisiti kui pead teda mulle kogu aeg meenutama?! Ma ei taha sinuga enam midagi tegemist teha! Midagi!” Röökis ta.
Alexandra süda tõmbus kokku. Ta teadis juba, et ehte tagasitoomine oli olnud halb mõte, kuid sellise avalduse peale ei osanud ta reageerida. Ta ainult pöördus ja hakkas mööda teed küla poole minema.
Jean hingeldas veel sõnavalangust, kuid oli juba rahunenum ja vaatas tüdrukule hirmunult järele.
Alex peatus äkki mõnikümmend meetrit eemal. Ta pöördus aeglaselt mehe poole ja ilma, et oleks talle otsa vaadanud, lausus otsusekindlalt Fragariale osutades: “Järgmine kord lasen mõnel temasugusel asja lõpuni viia.” Ning sülitas vihaselt surnukeha poole. Tüdruku häälest oli teda alati saatnud kõla kadunud.
Jean kahvatas seda kuuldes. Ta taipas, et oli liiale läinud, kuid tol hetkel ei tahtnud ta ju midagi muud, kui tüdrukut lihtsalt haavata. Ent kogu oma valus ei märganud ta, kui tähtsaks ta tüdrukule muutunud oli. Nüüd kui viha oli lahtunud…
“Alex,” alustas Jean, “ma…” Kuid tüdruk ei kuulanud enam.
Jean vahtis tüdrukule üksisilmi järgi, kuni viimane metsatuka taha kadus. Siis pööras ta kogu oma allesjäänud raevu maaslamaja vastu. Ta oli endas pettunud, kuid tundis, et pidi edaspidi tahestahtmata tüdrukul silma peal hoidma, juhuks kui veel mõni vana tuttav peaks tahtma Caroline üles otsida. Ta vandus omaette selle mõtte juures, ning üllatus samas. Ta polnud siiani täheldanud, et ta vannuks.
Alexandra jõudis koju hilja ja väsinult. Vanemaid õnneks kodus polnud ja ta kasutas seda kohe ära laskudes lähimasse tugitooli ja nuttes end tühjaks. Kogu situatsioon oli läinud üle käte. Tüdruk ainult saunas ja süüdistas ennast, et ta üldse selle ripatsi Jeanile tagasi tahtis viia ja et ta mehega üldse kokku oli saanud.
Äkki kuulis ta välisukse taga kraapimist, mis ta kainestavalt pärisellu tagasi tõi. Ent kratsimine vaibus hetke pärast ja Alexandra hinges kergendatult. Ta kuulatas veel pingsalt, ent pühkis siis pisarad ära, pesi rutuga külma veega nägu ning läks magama. Vanemaid ta ei oodanud, kuna veed pidid alles ülejärgmisel päeval koju tulema. Varsti ta uinuski, arvates, et ta Jeani peagi ei näe.
Oli juba keskpäev kui Alex lõpuks ärkas. Ta oli eelmisest päevast nii kurnatud, et magas sügavalt ega pannud isegi lärmakat äratuskella tähele, mis viimased neli tundi lakkamatult röökinud oli.
Ta virutas plärakasti kinni ning tõusis. Ta keha ja pea valutasid hullemini kui pärast mõnda diskoõhtut. Sellest hoolimata ajas ta ennast püsti ja läks peast kinni hoides alla, kus ta köögilaua taha istuli vajus.
“Pagan,” kurtis ta, “hullem kui pohmakas!” Eilsed sündmused meenusid talle ähmaselt ning ta oigas kergelt, mitte niiväga sellest kogemusest kui teadmisest, et ta Jeanile mitu kõrvakiilu andis. Mõni minut vaikides istunud, ajas ta end uuesti üles ja pani kohvivee tulele.Ta polnud eriline kohvisõber, ent tundis, et praegu kuluks tal üks tass kanget musta kofeiinileotist ära küll.
“Käigu ta õige…Või tema tahab unustada! Ah, mingu…Kõigepealt ole kogu küla mängukann ja siis sõimatakse selle eest veel läbi kah! Kui ma tal kukil elasin, miks ta siis seda juba esimesel õhtul ei ütelnud? Värdjas selline!” Kohvivesi läks vilinaga keema ja ta pidi hetkeks mule keskenduma.
“Ah,” sõnas ta lõpuks, “mul on parematki teha!” Ta otsis lehehunnikust uusima väljaande ja hakkas seda lappama, et ennast oma sõnades ka veenda. Lõpuks jäi ta pilk pidama karnevalipeol, mis korraldati iga-aastaselt vanas restoranis. See oleks toredaks vahelduseks kogu sellele jamale. Niikuinii oli kogu küla ja linn kohal. Pealegi oli tal veel vana kleit, mida näidisballil ei kasutatud, kapis.
Otsustanud, haaras ta telefoni ja pani endale ühe pileti kinni.
Päev möödus rahulikult ja koduste tööde keskel. Õhtu tõotas aga põnev tulla. Oli juba mitmes päev, mil ta oma sõpru polnud näinud ja iga tunniga ootas ta aina enam pidu, tantsu ja muusikat.
Joseph, Alexi vana koolivend, kuulnud viimase peoletulekust, pakkus talle küüti ja tüdruk võttis pakkumise rõõmuga vastu.
Joseph oli alati Alexandra vastu kerget kiindumust tundnud, ent nad olid selle lihtsalt heaks sõpruseks lugenud, kuna tüdruk talle lihtsalt ära ütles. Sellest hoolimata ei ohustanud Alexandra sellega nende sõprust ja edaspidigi rääkisid nad üksteisele oma seiklustest.
Alexandra polnudki poissi pea kaks kuud, peale Josephi vahetusõpilaseks minekut, näinud. Kuid nüüd oli ta tagasi ja kasutas kohe juhust tüdrukuga kokku saada. Pealegi oli tal Alexandrale midagi ülitähtsat teatada, nagu ta telefonitsi oli öelnud.
Paar minutit peale seitset oligi ta autoga kohal, ise riietunud Dracula kostüümi.
Alex tervitas vana tuttavat ülevoolava rõmuga ja istus juttu ajades ilusasse beeži sportautosse.
“Taevas! Sa oled endale alles ilusa auto muretsenud! Kas tohib küsida, kuidas?” Pahvatas Alexandra naerma, mille peale poiss uhkelt muheles.
“Mnjaa! Üks tüüp sõitis selle kergelt mõlki ja müüs selle kolme tuhande dollari eest mulle!”
“Nalja teed! Sellise iluduse?”
“Jaa! Ausõna!” Tüdruk tegi uskumatu näo. “Ei, tõsiselt! Vannun sulle! Ok, ma pean nüüd teed ka jälgima, ok?” Juhtis ta kiiresti jututeema mujale.
“Noo… olgu… aga sul oli mulle midagi tähtsat rääkida?”
“Sa asud ka kohe asja kallale!” Naeris poiss ja muutus äkki vaikseks. “Ma ei teagi, kuidas seda nüüd üteldagi…” Ta nägu oli muutunud väga tõsiseks.
“Ega sa mõne sita sees ei ole?” Küsis Alexandra teravalt ja veidi pettunult. “Sest kui oled, ütle nii nagu asi on…”
“Ei! Ei! Ei ole!” Kaitses nooruk end tarmukalt. “See ei ole sellest. Ma… lihtsalt…” Pigistas ta endast raskelt välja ning pahvatas siis äkki: “Kuidas sa seksuaalvähemustesse suhtud?”
Alexi suu vajus lahti ja silmad läksid suureks. “Joseph! Ega ometi?”
Poiss vajus rooli taha kössi, arvates, et tüdruk nende sõpruse kohe üles ütleb.
Alex tahtis aga veel veidike ennast lõbustada: “Mismõttes, kuida ma neisse suhtun?” Kortsutas ta kulmu.
“Noh, seda et… Kui su sõpruskonna oleks geisid või lesbisid või…” kehitas ta õlgu ja vakatas kurvalt.
“Sa tahad öelda, et sa…” küsis Alex talt otse ja pärast peaaegu noogutust- õlakehitust puhkes südamest naerma.
“Mis siin naljakat on?!” Röögatas poiss solvunult.
“Ei, ei ole! Oh, taevas! Ei ole midagi naljakat!” Pühkis Alex pisaraid ning juba veidi rahunenumalt küsis: “ Kas ma su kallimat ka näha saan? On sul üldse praegu keegi? Jeastas, ja selle pärast peaksin ma sinu sõpruse üles ütlema? See on ju fantastiline!”
Poiss hinges kergemalt ja õlgu kehitades hakkas isegi naeru kihistama.
Alex tundis, et peab poisile toeks olema, sest too pidi olema õpris kaua juurelnud selle kallal, kuidas seda talle ütelda. Oma südames ta lausa hõiskas poisi pärast, et viimane lõpuks oma segastes tunnetes selgusele oli jõudnud.
“Nooh?” Küsis ta uuesti, taibates, et Joseph oli “kallima” peale kergelt õhetama löönu ja tahtmatult muianud.
“Räägi välja! Kes su kallim on? Kus sa teda kohtasid? Kaua te juba koos olete?”
Joseph naeratas uhkelt, kuid veidi ebakindlalt. “ma kartsin, et sa selle uudise raskemalt vastu voted.”
“Eks ta veidi harjumatu ole, aga ega sest midagi nii hullu ka ju ole! Aga, vennike, ära jututeemat mujale kisu!”
Poiss läks alles nüüd puhevile, nagu mõni saladust varjav teismeline.
“Te kohtute täna!” lubas ta uhkelt.
“Oo?”
“Oo jaa! Ma kutsusin ta endale paariks päevaks külla!”
Alex puhkes naerma: “Miks sa teda siis kohe kaasa ei võtnud, ajuhiiglane? Oled sina alles ullike!”
“Ma ei julgenud,” tegi Joseph veidi kartliku näo, “ma ei teadnud ju, kuidas sa uudise vastu voted. Tahtsin sulles kõigepealt seda ise nelja silma all öelda ja teda mitte sõtta kiskuda, kui asi tuliseks peaks kiskuma, aga nüüd,” ohkas ta kergelt, “pole selleks põhjust.”
Auto pidas küla servas kahekorruselise valge maja ees kinni, kus juba ootas trubaduuriks riietunud Josephiga ühevanune, või tsipa vanem, noormees. Erinevalt Josephi tumepruunidest õlgadeni juustest, olid temal siiliks pöetud blondid juuksed.
Ta istus veidi kõheldes auto tahaistmele, sest Joseph ja Alexandra istusid ees, ning jäi areldi kordamööda mõlemale otsa vaatama, ent naeratas siis kurvalt, nähes nende naerul nägusid.
“Hea meel sinugagi lõpuks tutvuda,” ulatas tüdruk talle reipalt käe, “Joseph rääkis mulle!” Julgustas ta noorukit, kes talle areldi vastas. “Minu nimi on Alexandra.”
Nooruk avas jahmunult suu ja Josephilt kinnitust otsides, mille peale viimane rahulikult noogutas, sõnas: “Ian.” Ta oli veel veidi keeletu, ent kosus ruttu.
“sa ei olegi pettunud?” küsis ta. Joseph käivitas auto ja sõitis edasi.
“Pettunud? Ei… Miks ma peaksin pettunud olema?” imestas Alex.
“Inimesed ei võta seda uudist just kergekäeliselt… Tavaliselt järgneb sellele alati võõrdumine.”
“Hello from Mars!” Lehvitas Alexandra Ianile. “I come in peace!”
Noormees naeratas sellele, taibates, et tema kartused olid asjatud.
“Aga narrimise peate ära kannatama!” naeratas Alex lõbusalt Josephile suunates. “Seda lõbu te mult ei võta!”
Ian saatis Josephile abipaluva pilgu, ent nägi, kuidas viimane tüdrukule alistuva žesti tegi ja talle rahustavalt silma pilgutas. Ta avas suu, et protesteerida, ent Jospeh peatas auto ja väljus kiiresti ning avas järgmisel hetkel neile juba uksi. Nad olid kohale jõudnud.
“Las ma kallistan sind nüüd!” Naeratas Alex ja kallistas kõigepealt Jospehit ja siis Iani ning sosistas viimasele kõrva: “Mul on väga hea meel!”
Ian vastas sellele kerge suudlusega tema põsele. “Tänan.”
“Lähme siis!” Ohkas Alex ja haaranud mõlemad poisid käevangu, astuid nad kaunisse peoruumi. Seal läksid nad igaüks oma teed.
Alex sattus kohe tantsupõrandale, kust ta pääses alles peale neljandat kiiretempolist tantsu ja ta prantsatas naerdes ühe lähima laua taha. Sinna oli asetatud ka tema nimesilt ja veel mõnes, ent ta ei vaevunud neid täpsemalt lugema, kuna juba tuli jägmine kavaler, kellele Alex aga ära ütles. Ta pidi veidi puhkama, sest barokilikus kleidis oli üpris raske tantsida.
Et mehi veidikesekski eemale peletada, haaras ta kiiresti menu ja süvenes sellesse. See polnud küll väga pikk, ent siiski piisav motiiv mitte tantsima minna.
“Kas neil midagi peale alkoholikokteilide ka on!?” Pahandas ta endamisi peale menu põhjalikku uurimist ning viipas kelnerit.
“Jah, preili?”
“Kas teil mingit mahla ka on?” Küsis Alexandra ja asetas menu lauale tagasi.
“On… apelsini, sega-, õuna-, tomati-, viinamarjamahla, ja… jajaja…mmm, ahjaa! Sidrunimahla on ka! Ojeeh!” Ohkas mehike ja pühkis higi. “Meeles püsis!”
Alexandra naeratas talle tunnustavalt. “Palun siis õuna ja sidruni segu kolm ühele.”
“Hea meelega, preili!” kummardas kelner ja lahkus.
Mõne minuti pärast oli ta joogiga tagasi.
Alexandra tänas teda ja ulatas talle rahatähe, mis viisakalt tagasi tõrjuti.
“Ei!” Raputas kelner pead ja madalamale laskudes lisas: “Tänuavaldus kahelt noormehelt mõistmise eest. Parem kolmelt.” Mehike punasts kergelt ja ajas end sirgu. “Kehtib terve õhtu.”
“Aa-hah,” suutis Alexandra sellele vaid öelda, “tänan teid!” Ja kelner tuiskas kähku minema, jättes Alexi tema joogiga üksi.
Alex naeris vaikselt omaette ja süvenes tantsupõrandal toimuvasse.
Äkki seisis ta laua kõrval Jean. Alexandra võpatas ja oigas kergelt pettumusest.
Ka mees polnud erilises vaimustuses teda nähes. Tükk aega nad ainult jõllitasid üksteist.
Lõpuks hakkas Alexandral paha ja ta vaatas mujale. Ta surus oma huuled tugevalt kokku ja jõi nii klaasi “imetlema”.
Jean ei öelnud sõnagi, vaid istus rahulikult tema vasta. Lõpuks sirutas ta käe ja viibutas seda tüdruku ees, et viimane talle kas või hetkekski tähelepanu pööraks.
“Alexandra?” Küsis ta lõpuks tasakesi, kui tüdruk tem ignoreerimist jätkas. Kõnetatu tõstis aeglaselt pilgu. Kogu eilne raev oli tagasi ta silmades ning need välkusid vihast, ent samas ka valust, mida mehe eilsed sõnad olid põhjustanud.
“Alexandra,” alustas Jean uuesti, “ma tahaksin eilse pärast vabandada. Ma läksin üle piiri ega mõelnud enam. Ma ei mõelnud seda tõsiselt, kui ütlesin, et…” ta vakatas ja ta hääl vaibus.
“Ei, ära vabanda. Sul oli õigus, kui ütlesid, et olen sulle vaid halb mälestus, õigemini toon neid pidevalt esile.” Ta hinges sügavalt ning jätkas: “Ma ei mõelnd sulle kunagi haiget teha, kuid kui tegin, siis vabanda.”
Tüdruk haaras klaasi järele ja võttis sealt suure lonksu. “Nüüd aga, ei taha ma teid enam kunagi näha!” Vastas ta mehe vaikimisele. “Sest värdjaks jääte ikkagi!”
Jeani silmad läksid punaseks ja ta haaras üle laua Alexi randmest.
“Sa ikka oskad viimase piiri peal mängida!” Sisistas ta raevunult.
Ian märkas seda žesti ja läks kiiresti Josephi juurde baarileti juures ja sosistas talle kõrva: “Mulle tundub, et Alexandra vajaks tänaseks kaaslast, mu prints.”
Joseph saatis talle küsiva pilgu. Ian tõmbas ta seepeale endaga kaasa ja nad jäid Alexandrast ja Jeanist paarkümmend sammu eemal seisma, kus Ian talle kiiresti olukorda tutvustas.
“Mine,” sosistas Ian talle kõrva ja embas teda märkamatult, “ma ei ole armukade, mitte tema peale. Ta vajab praegu tõsiselt abi. Teeme õige nii…”
Samal ajal jätkas Jean tüdruku käe pigistamist, mis sundis viimast valust endale lausa huulde hammustama. Sellest hoolimata surus ta läbi hammaste: “Ole rahulik- enam ma end sinu asjadesse ei sega. Mu vanematel oli õigus! Sind võikski mõrvas kahtlustada!”
“Sina, väike…” Vihastas Jean ja oleks peaaegu Alexandra käeluu murdnud, kui mitte Joseph poleks äkki nende ette astunud.
“Alexandra, kallis! Kuhu sa küll jäid?” Praalis poiss oma parima miilustamisoskusega.
Jean vabastas koheselt tüdruku käe ja naaldus tahapoole, olles üllatunud sellisest kavalerist. Ta hinges ärritunult ja ta silmad olid punasemad kui iialgi varem.
Joseph tegi seda mitte märkama ja astunud tüdruku selja taha, süleles teda julgelt, nagu oma kihlatut, ise vahetpidamata vadrates ning tehes veidi pettunud nägu.
“Sa lubasid ju selle tantsu mulle, kullake? Roosinupuke, sa kuuled ju, et muusikud juba alustasid meie lemmiklauluga!” Ja ta tõmbas tüdruku, kes mänguga kaasa läks ja teda naerdes käele suudles, üles.
“Vabanda!” viskas Alex justkui muuseas vihasele Jeanile ning laskis ennast hoogsasse tantsuringi tõmmata.
Olles pool ringi kaugemal, hakkas Joseph kohe aru pärima.
“Miks sa ei öelnud, et sul probleeme on? Sa pole minu eest kunagi selliseid asju varjanud!”
“Muide, tänana päästmise eest! Mul ei olnudki temaga probleeme…”
“Ja-jaa-jah, ja see oli sõbralik käepigistus?”
“…vähemalt eilseni! Ma ei arvanud, et ta täna siia tuleb! Ausõna!”
“Ok, ok, nüüd ei pea sa enam muretsema, sest me ei lase sind enam silmist!” Naeratas ta ja keerutas ning kõditas teda kergelt.
“Kes, meie?” Naeris Alexandra tahtmatult.
“Ian ja mina muidugi!”
“Aga sul on ju oma prints, kelle eest täna hoolitseda?”
“Täna õhtul oleme me sinu printsid! Kes muu selle peale siis veel tulla sai, kui mitte Ian! Sa oled talle südamesse läinud!” Kõditas ta tüdrukut uuesti mispeale viimane kiljatas.
“Anname sellele tüübile õige korraliku etenduse?” Küsis Joseph lõpuks vandeseltslaslikult. Tüdruk noogutas ning laskis poisil ennase edasi juhtida.
“Roosinupuke?” Päris ta äkki naerma puhkedes.
Poiss vaatas süüdlaslikult enda ette ja pomises: “Mäletad neid lugulaule, mida me lastaias õppisime? Mäletad? Seal oli mingi ussike, kes roosinuppu näris. Noh, te kaks meenutasite mulle seda ja kuna mulle midagi paremat ka ei meenunud…”
“Oh, ja ma uskusin juba, et sa oled jõudnud suurte luuletajate kogudeni!”
Nad jõtkasid üksteise kallal norimist veel mitme laulu ajal ja siis tuli Ian ja segas end viisakalt neile vahele. Ja nii jätkust terve õhtu.
Jean istus samal ajal aga lauas ja jälgis ise vihast vahutades Alexandrat ja tema kahte kavaleri. Tal oli hirmus tahtmine tüdrukule kätte maksta. Üllatudes märkas ta äkki, et oli armukade. Ta oli selle tuned juba unustanud, kuid oli ehmatav seda uuesti tajuda. Kuid seda enam himustas ta nüüd kättemaksu. Pärast paari tundi tantsu jälgimist ta lõpuks lahkus.
Seda märgates vajusid Alex, Joseph ja Ian kurnatult laua taha. Lõpuks ometi said nad puhata ja nad jätkasid oma lõbusat jutuajamist.
Koju mindi alles kolme paiku öösel, ent Alexandrae ei muretsenud selle pärast. Vanemad pidid niikuinii alles õhtul tulema.
Ta avas välisukse ja lehvitas veel poistele hüvastijätuks ning astus siis pimedasse tuppa. Kõik oli vaikne ning Alexandra täitis selle tühimiku kiiresti, ümisedes armsaimat viit, mida ta peolt meenutada suutis. Ta keerles silmad kinni mööda tuba ja viskas käekoti kööki laua peale. Kinngad leidsid oma koha diivani ees ja ta ise prantsatas vanaldasele sofal. Kuigi pidu oli pikaks veninud, ei tundnud ta end vähimalgi määral väsinuna. Ta istus seal mõnda aega, ilma et oleks told põlema pannud. Südames ta naeris, kuid mõistus ütles samas, et ta oli läinud Jeaniga kaugemale kui oleks tohtinud. Mees hirmutas teda tõsiselt. Rohkem kui nende esimesel kohtumisel.
“Aga ta oli selle ära teeninud!” Sosistas Alexandra poolvaljult ja sirutas käe lambi poole, ent loobus sellest mõttest ja tõusis.
“Kus tuli alles tulihing välja!” Jätkas ta oma arutelu. “Ta peaks tõsiselt endavalitsemise kursusi proovima, mhh!” Ta naeris omaette ning haaranud kingad näpu otsa ja käekoti, läks trepist üles.
Ent tuppa astudes ootas teda üllatus. Kohe, kui ta ukse kinni lükkas, kuulis ta, kuidas keegi toas liigutas.
“Sa igavene lirva!” Sisistas mees vihaselt akna juurest. Alex kiljatas ning hüppas üles. Kingad kukkusid koos käekotiga kolinaga puust põrandale.
Jean oli teda mitu tundi oodanud ja suutnud ennast iga minutiga aina enam üles kütta, kuni jõudis punkti, kus ta oli võimeline Alexandra ka tappa.
“Sa igavene lirva! Kuidas sa julgesid mulle tema surma ette heita?” Röökis ta ja astus Alexandrale sammu lähemale.
“Jean?” kogeles tüdruk rabatult. “Kui… kuidas sa sisse said?” Ent mees ei vastanud vaid jätkas sama raevukalt.
“Kuidas sa julgesid? Ma vihkan sind!”
“Kuidas ma julgesin?” Vastas Alex nüüd samaga. “Kuidas ma julgen!? Sa panid mind tundma, et ma sekkun liiga palju sinu ellu! Ma tõin sulle lihtsalt ripatsi tagasi!”
Kuid Jean ei kuulanud enam. Ta silmad olid kui kivistunud rubiinid- helepunased.
“Sa veel maksad selle eest!” Ütles ta mõnitavalt ja haaranud tüdrukul randmetest, viskas ta voodile. Alex ei jõudnud veel reageeridagi, kui Jean ta uuesti vangistas. “Vannun, et muudan su elu elavaks põrguks!” Kordas ta.
Alexandrat tabas paanika. Ta oli taibanud olukorra tõsidust liiga hilja.
“Jäta mind rahule!” Karjus ta õudusest ning üritas oma käsi vabastada. Ta peaaegu nuttis ja röökis, ent Jean virutas talle kõrvakiilu ja sonis edasi. “Jää vait!” Karjus ta.
Alexandra kaotas teadvuse. Ta käed vajusid raskelt alla. Jean ei pannud seda kohe tähelegi, ent kui tüdruk talle enam mingit vastupanu ei osutanud, tõmbus ta eemale.
“Mida…” Ei saanud ta kohe aru, mis juhtus. Hetk hiljem tuli ta aga reaalsusesse tagasi. Ta hüppas voodist püsti ja tõmbus vastu seina.
“Alex? Taevas, kas ma…” Sosistas ta hirmunult, nähes tüdruku puruks rebitud kleiti. Kuid siis puhkes ta naerma. “Mmh,” ümises ta võidukalt, “saatus annab trumbid teinekord vägagi kergelt kätte!” Ta võttis oma vihmakeebi ja kattis tüdruku sellega kinni.
Mõni minut hiljem sõitis maja ette aga beež auto. Joseph oli unustanud oma koduvõtmed Alexi kätte. Jean oli jõudnud juba lahkuda.
Poiss teadis, et Alex ei maganud veel ja koputas tugevalt uksele, kuid keegi ei tulnud avama. Nooruk avas ukse ja astus sisse ning hüüdis Alexit, ent ka sellele ei tulnud vastust. Niimoodi hõikudes läks ta trepist üles tüdruku tuppa ning süütas seal lambi.
“Oled sina ka üks…” naeris ta, arvates, et Alex temaga peitust mängib, mida nad tihti tegid, ent naeratus kadus kähku, kui ta tüdrukut nägi.
“Alex!” Karjatas poiss ja haaranud veekannu, kallas sellega tüdruku üle.
Alexandra puristas ja viskus kiljudes istuli. Ta näost võis kõik välja lugeda. Ta puhkes nutma.
Joseph haaras ta enda kaissu ja kui tüdruk juba rahunenum oli, ta lahkus, endal vihane pilk silmis. Ta ei lausunud sõnagi, kui ta Jeani häärberi juurde sõitis ja vihaselt uksele prõmmis.
Härra Bell tuli torisedes ust avama, ent Joseph oleks ta peaaegu ümber jooksnud.
“Kus ta on?” Röökis ta tormas lähimasse ruumi, kust valgust paistis.
Jean seisis seal kaminale toetudes ja uuris rahulikult sissetungijat, kuid poiss astus otse tema ette ja virutas talle tugeva paremsirge, mis mehe vankuma lõi.
“Sa igavene lurjus!” Röökis ta.
“Mida?” Küsis Jean üllatudes selle nooruki ägedusest ja kärsitusest. “Mida te siit üldse tahate, noormees?”
“Igavene tõbras! Kui sa teda kas või sõrmeotsagagi veel puutud! Tulen sulle isiklikult järgi ja tambin su pulbriks! Kuuled?” Karjus Joseph mehe viisakusest veel rohkem jõudu saades ning toas edasi-tagasi kõndides.
“Aa, Alexandra…” Taipas ta. “Oo, kas ta palus lõpuks oma kallimal tema eest lahingut pidada?” Küsis ta noorukilt sapiselt. Tahtmatult kolas selles aga läbi ka tema armukadedus.
“lahingut?” Ahmis Joseph õhku. “Lahingut!? Ka seda kutsutakse tänapäeval nüüd niimoodi? Teie vahel on mingi sõda või? Ja see oli üks… lahing?” Ta nägu oli värvunud tugevalt lillaks ja paistis nagu oleks ta valmis lõhkema.
Jean keeras talle selja ja kinnitas oma pilgu puuhalule, mida tulekeel ahnelt noolis. Tal läks seest külmaks, kui pilt teadvusetust Alexist talle taas slime ette tõusis. Ta oli oma kättemaksu saanud, kuid kui palju ta ka ei üritanud, tundus talle, nagu kaotaks ta sellega aina uuesti oma naist.
“Kurat, mees! Mida sa tahad tast? Ah? Mida ta sulle tegi? Kas see on mingi kättemaksuaktsioon selle peo eest? Hei! Maa kutsub!” Joseph muutus aina vihasemaks, kuid Jean ei teinud teda väliselt märkamagi. Poiss läks närvi, nähes, et teda ignoreeriti.
“Ma kaotan ta…” Sosistas Jean äkki ja ahmis õhku, justkui oleks äsja vee peale tõusnud.
“Miks sa ta vägistasid?” Röökis Joseph pööraselt ja haaranud meest õlast, keeras ta järsult ringi.
“Vägistasin?” Ei saanud ta aru.
“Jah, vägistasid! Mis sul viga on, mees?!” sattus ka nooruk segadusse.
Jean mõtles hetke ja pahvatas siis äkki naerma. Joseph ei osanud enam kuidagi reageerida.
“Kas selle pärast või?”
“Mis siin naerda on?”
“Te arvate, et ma vägistasin ta?” Küsis Jean pisaraid pühkides. “Tule,” sõnas ta ning istus diivanile, “istu. Me peame vist rääkima.”
Joseph täitis palve ja jäi sirge seljaga mehe seletusi ootama.
“Sa oled vist pikalt välismaal olnud,” alustas Jean ennast paremini istuma seades, “ sest te pole vist terve situatsiooniga tuttav.”
Joseph punastas kergelt, tajudes kui rahulik Jean oli. “Jah, ma olin pikka aega ära,” nõustus ta, “aga…”
“Igatahes, lugu on selline: nagu te teate, kaotasin ma viis aastat tagasi oma naise.” Ta vakatas, ent jätkas hetke pärast: “ Kuid mõni kuu tagasi peol nägin ma teda jälle- Alexandra kehastuses. Ent too otsustas mingi asja tõttu, et…” Ta katkestas, sest härra Bell saabus kuuma tee ja jääkotiga. Jean tänas oma majapidajat põgusa naeratusega. Kohe, kui vanahärra lahkus, ta jätkas, kallates mõlemale tassi teed ning seda Josephile ulatades: “Ta oli leidnud ripatsi, mis mu naisele kuulus ja ta otsustas selle mulle tagastada. Kuid lisaks sellele solvas ta mind rängalt millegagi, millest ma parema meelega ei räägiks. Otsustasin talle selle eest tasuda ja…” Jean vaikis.
“Ja te vägistasite ta?” Väristas Joseph jäledusest õlgu.
“Ei!” Tuli järsk vastus. “Ma ei puutunud teda. Kui sinna jõudsin, peletasin vist kellegi minema. Panin talle ainult mantli peale, et teda veidi hirmutada.” Valetas ta, kuid nooruk seda läbi ei näinud.
“Seda te igatahes tegite!” Nähvas poiss talle vihaselt ja rüüpas sõõmu kuuma teed, ise omaette pomisedes midagi väikestest lastest. Äkki ta taipas midagi.
“Kas sa tahtsid kätte maksta selle šõu eest, mida sa eile õhtul nägid?” Küsis ta ettevaatlikult, meest tähelepanelikult silmitsedes. Ta lõi naelapea pihta- Jeani nägu tõmbus hetkeks pilve ja ta silmad läksid korraks punaseks, ent ta sai pea kohe oma enesevalitsuse tagasi.
“Mhmh.” Sõnas Joseph selle peale. Viivu mõelnud jätkas ta oma mõttelõnga. Pusle oli kokku saanud. “Ilmaasjata, vennike! Sa arvad vist, et Alexandra on minu südamedaam?” Küsis ta.
“Arvestades teie käitumist? Jah, arvan küll!” Oli näha, et see teema oli mehele vastumeelt, sest ta muutus kärsituks.
“Ok,” venitas poiss, “Siis on mul põhjust teie ees vabandada. Õigemini mitte, aga tühja sellest. Nimelt ei ole Alex minu suhkrutükike. Me otsustasime ta päästa teie käest, sest oli ilmselge, et ta teie seltskonda ei soovinud.”
“Meie?” Segas Jean vahele, ent tumenes taas. “Ahjaa, see teine tüüp!”
“Minu hea sõber.” Noogutas Joseph. “Kuid, kas te näete meis mingeid konkurente või? Ma niisama küsin, juhuks kui te peaksite tahtma ka meile tuupi teha. Igatahes ilmaasjatam sest meil ei ole nimelt selliseid kalduvusigi.” Rüüpas ta ruttu sõõmu ja hinges sügavalt.
“Pole selliseid kalduvusigi?” Ei saanud Jean aru.
“Nojah, selliseid kalduvusi.” Joseph pööritas silmi.
Jean vaikis hetke arusaamatult, ent taipas siis, millele vihjati.
Jutu teema oli märkamatult vahetunud. Nad jätkasid seda veel kaua, kuid põlgus üksteise vastu oli lahtunud.
Vahetult enne päikesetõusu Joseph lahkus ja Jean jäi üksi mõtisklema. Ta vajus suurde tugitooli kamina ees ja põrnitses told. Kõik mida ta ennist õigeks oli pidanud, oli kadunud. Endised põhjused tundusid nüüd tühistena.