Hundikutsikas 8

“Oo, te tõite täna meile kaasa ka oma kalli abikaasa!” hüüatas šheik justkui väike laps, kui Alexandra mehe varjust välja astus. “Oo, ma teadsin, et sa ei vea mind alt, Jean! Bonjour, mon cherie1 Caroline!” ohkas ta imetledes neiu ilu justkui näeks teda esimest korda ning suudles teda korduvalt põskedele.
“Meil on nii paljust veel vaja rääkida! Aga kõigepealt pean ma veel külalisi vastu võtma, nii et peame meie tête-a-tête veel ootama! Astuge aga edasi! Tundke end kui kodus! Jean juhatab sind siin, sest nagu näed ma hetkel olen kinni. Ta on majaga juba tuttav, Caroline- ta käis siin ju kui sa nii haige olid! Oo, Summers tuli! Je vous laésse maintenant, cher ami! ”
Jean kummardas talle kergelt naeratades. Alexandra noogutas samuti kergelt.
Jean võttis nüüd juhtimise üle ning viis ta kiiresti lava kõrvale, kus andis talle märku istumiseks. Kohe võttis ta kelnerilt ka kaks pokaali šampust ning istus ise tema kõrvale.
Alexandrale oli veidi imelik tunda, et Jean talle nii lähedale istus ning ta käe kindlalt enda oma alla peitis.
Jean ei teinud seda märkamagi, vaid rüüpas rahulikult šampust, mõnikord kellelegi tervituseks noogutades.
“Hmm, tema oli küll väga meeldiv vanahärra.” alustas Alexandra õrna häälega.
“Mh?” ei saanud Jean kohe aru. “Aa, sa mõtled meie võõrustajat? Jaa, ta on väga hea inimene.” nõustus ta ning võttis klaasist sõõmu. “Tema oligi õieti põhjuseks, miks me Carolinega üldse põhjalikumat tutvust tegime.” naeratas ta siis mõtlikult.
Alexandra kikitas kõrvu, ta polnud Jeani hääles kunagi veel sellist hellust kuulnud.
“Hm, jääkamakal on ka hellem pool.” mõtles ta endamisi ja hakkas kergelt vaoshoitult naerma.
Mees kuulis seda ning vaatas Alexit üllatunult. “Kas ma magasin midagi maha?” küsis ta neiu poole pöördudes.
“Ei, ei.” raputas Alexandra pead ning pigistas kergelt ta sõrmi. “Nii on lihtsalt hea.”
Jean naeratas mõistvalt ning vastas kergelt ta pigistusele. “Siis on hästi.” Oma üllatuseks tundis ta, et Alex olek muutus vabaks. Siiani oli tüdruk kogu aeg pinges, kuid nüüd kõik justkui haihtus. See muutis ka tema rahulikumaks ning pani uskuma, et kõik läheb veel kenasti.
“Näed seda noormeest seal?” vahetas Jean äkki teemat vahetades eemal laua ääres seisvale kiitsakale prille kandvale üliõpilasele.
“Poisike?”
“Tema jah. Ta on šeiki hoolealune. Omapärane kuju… Ta on pea kõikidel koosviibimistel kohal. Pealtnäha ohutu, kuid tegelikult vaid hunt lamba nahas. Temast hoia eemale. Ta armastab nalja visata, kuid tema naljad ei lope nalja objektile kunagi hästi.”
Alexandra uuris tudengit pikalt. “Aga…” tahtis ta Jeanile vastu vaielda, ent mees katkestas teda järsult.
“Ma mõtlen seda tõsiselt! Ma ei taha, et ta sinus oma järgmist ohvrit näeks. Ta tunnetaks sinu puhul kohe, et midagi pole õige ning siis ei aita sind enam Vanajumal kah.”
Alexandra noogutas kergelt mehe rahustamiseks. “Ma hoian temast siis eemale.” Et juttu mujale viia otsis ta kiiruga kedagi teist, et selle kohta pärida.
Lõpuks jäi talle silma kaunis daam, umbes sama vana kui ta ise. Ta uuris teda varjamatu huviga. Neiu rääkis parasjagu mingi näitlejaga, kelle nime Alex paugupealt meenutada ei suutnud, ning paistis olevat üsna huvitatud. Kuid see huvi oli teeseldud. Tüdruk ise oli äärmiselt ilus- päevitunud, pikkade mustade juustega, mis olid punutud patsi, ning suurte pruunide silmadega. Ta kandis heleroosat maani kleiti, mida ehtisid ehtsad lille õlal ja puusal.
“Kes see neiu roosas on? Ta on tõeline iludus!” ohkas Alexandra sosinal, ilma et oleks tüdrukult pilkugi tõstnud.
“Jasmin.” Jeani hääl oli muutunud jäigaks.
Alexandra vaikis ja ootas selgitust.
“Šeiki tütar. Ta tunneb… tundis Caroline läbi ja lõhki. Caroline oli ta niinimetatud kammerneitsi ning üks ta parimaid sõpru.” ta neelas lonksu šampust.
“Ta tundub sulle vastumeelt?” küsis Alex mõtlikult, süvenemata öeldusse, kuid hetk hiljem jõudis mõte talle siiski kohale ja ta hammustas huulde.
“Mul on ka põhjust.” tuli pärast pikemat pausi.
Alexandra tahtis maa alla vajuda- polnud tema asi seda pärida. Pealegi olid Jeani silmad muutunud taas punakaks, mis oli samuti põhjuseks vaikida.
Äkki astus nende juurde mingi keskeas mees ja pistis oma suure nina neile peaaegu näkku. Ta kandis kaenlas mingit portfelli, mis näitas selgelt, et tegemist pidi olema ärimehega, kes on tulnud siia mingit tähtsat lepingut sõlmima.
“Est- ce que vous?”2 küsis ta ettevaatlikult, kuid hüüatas siis juba ise: “Ah oui! Bonjour!”3
Jean tundis ta kohe ära ning vaatas teda üllatunult.
“Comment ça va?” 4 küsis mehike kiiresti, justkui ruttaks kuhugi.
“Bien, ça va bien.”5 Jeanile polnud mehe nägemisest aga ei sooja ega külma.
“Hé, je suis désoléde vous dranger. Je deis partie vous de votre beau compagnon pendant quelques minutes..” Siit on pr keelest puudu. Vt Ü12 !!6
Jeanile see mõte eriti ei meeldinud. Ta ei tahtnud Alexandrat üldse üksi jätta. Ta valmistus Alexile asja selgitama, kuid tüdruk ainult naeris selle peale ning andis märku, et tal poleks selle vastu midagi.
“Es-tu sŭr?”7 küsis ta, üllatunud tüdruku prantsuse keele oskusest ning samas ka lootes, et viimane siiki umber mõtleb.
“Oui, bien sŭr. Ne… pas.”8 sosistas neiu meelitavalt ning suudles teda kergelt õlale.
Jeani silmadesse ilmus punakas varjund, mis pani Alexandra hüppama. Ta uskus, et oli meest jälle mõne oma teoga ärritanud ning needis end taas- juba teist korda selle õhtu jooksul.
Jean aga hoopis naeratas. “Ma tulen ruttu tagasi.” lubas ta julgustavalt, teadmata, oli see mõeldud tüdrukule või pigem talle endale, ning pigistades kergelt Alexi kätt, tõusis ja läks.
Alexandra saatis teda pilguga, kuni nad palmide taha kadusid. See punane leek, mida ta mehe silmis nägi- see ei olnud vihast või ärritusest, see oli midagi uut.
Äkki leidis ta ennast ümbritsetuna šeikist ja laulutüdrukutest, kes tema teadmist mööda just parasjagu esinesid.
“Kas te ei laulaks meile?” küsis šeik sama äkki, kui oli ilmunud.Tüdrukud ta käevangus itsitasid õhinal.
Alexandra köhatas ehmatusest. Jean ei olnud sellest talle midagi rääkinud.
Šheik ei paistnud seda tähele panevat või ta lihtsalt ignoreeris seda. Mees prantsatas diivanile tema kõrvale ise talle küsivalt otsa vaadates.
Alexandra raputas kiiresti pead ja üritas palavikuliselt mingit vabandust välja mõelda.
“Palun, mon cherie , me pole sinu võluvat häält juba ligi viis aastat kuulnud. Kas sa teeksid meile seda au?” ei andnud ta järgi.
Alexandra tundis paanikat. Ta teadis, et ootamatusi võib ette tulla, kuid see võis tähendada ju pettuse ilmsiks tulekut.
“Mm… ma… mul pole hääl lahti lauldud.” pudistas ta ruttu, kuid mitte piisava veendumusega.
“Oo, sellest pole midagi!” hüüatas noor blondiin šeiki käevangust.
Alexandra tahtis maa alla vajuda. Ta vaatas kordamööda šheiki ja tüdrukuid. Ta tundis kurgus haput maitset. Ta oli omapead.
“Jean?” ohkas ta ehmunult, öeldes abipalve valjult välja, kuid šeik ei saanud ka sellest õnneks aru.
“Ärge Jeani pärast muretsege! Ta on kindlasti nõus! Oli ju tema see, kes teisse teie hääle pärast kõrvuni ära armus! On ju nii?” noris šheik teda kergelt küünarnukiga müksates.
Ka tüdrukud noogutasid karjas paid nagu kanakari, kes on leidnud endale noorukese võitluskuke.
“Palun, Caroline!” anus ta. “Pealegi ei ole ilus mulle ära öelda!” tõi mees lõpuks trumbid lauale.
Alexandra hingeldas kergelt, kuid suutis siiski mingi ime läbi säilitada kindlameelsuse.
“Kui te seda nii väga nõuate…” alistus ta kerge värinaga südames. “On teil ka mõni lemmik, mida sooviksite täna kuulda?” samal hetkel siunas ta end juba maapõhja järjekordse lolli ütluse eest. “Mõtle, tüdruk, enne kui ütled!” pahandas ta südames.
“Vot nii juba läheb, mon cherie !” plaksutas šeik lõbusalt kui väike laps ning teda saatsid kajana tema kuus saatjadaami, kui nende kohta vaid oleks võinud öelda daamid. Neiud, kes olid kohati nooremadki kui Alexandra, olid kõik riietunud vägagi väljakutsuvalt. Ka šeik ise ei vaevunud varjama oma huvi nende kehade vastu. Mõistus ei mänginud nende neiude valiku juures just erilist rolli, jõudis Alexandra lõpuks otsusele.
Esialgne mulje mehest langes Alexandra silmis rekordilise kiirusega ning ta hakkas vaikselt aimama Caroline ja šeigi tegelikku omavahelist suhet, ent see ei aidanud teda praegusel hetkel mingilgi viisil. Äkki muutus talle vastikuks juba ainuüksi see, kui paksuke teda kergelt puudutas. Need rasvased käed ajasid teda hulluks, ent ta oli sunnitud seda taluma, kuna oli ise selle kõigega nõustunud. Ta selg hakkas valutama. Muidugi ei osanud ta sel hetkel aimatagi, millesse ta ennast mässib.
“Ma mõtlesin, et sa võiksid täna laulda seda laulu, mida esitasid viimati kui mu sünnipüäeval käisid.” patras šeik edasi, laskmata ennast häirida Alexandra vaikimisest.
Tüdruk läks näost punaseks. “Mis laul see oligi nüüd…” tegi ta kiiresti blondi nägu. Aitab iga kord, mõtles ta, soovides iga sekundiga , et šeik ta ometi rahule jätaks.
““Garden of Dream”, muidugi! Oh, oled täna ikka unustaja!” kallistas hallhabe teda tugevalt. Alexandral käis külm jutt selgroost läbi. “Aga sellest pole midagi! Sa oled meist ju nii kaua eemal olnud! Tule nüüd, tüdrukud viivad sind tehnikaga kurssi ja siis sa laulad seda meile, eks?”
“Garden of Dream?” mõtles ta pinksalt, lastes kõikvõimalikud laulud endal silme eest läbi, ent asjatult. Tüdrukud võtsid ta aga juba käevangu ning juhatasid läbi mõne toa pisikesse ruumi, kus ootasid juba pillimehed.
“Kas ma saaksin nooti palun?” küsis ta kogu oma julgust kokku võttes.
“Aga muidugi!” ulataski teda saatnud neiu talle laululehed. Alexandra tahtis kokku vajuda, ent võttis robotina talle ulatatud paberid.
“Šeik võib teinekord vägagi pealetükkiv olla, nagu sa tead.” naeratas blond kaunitar unistavalt. “Ma arvasingi, et ta tahab, et sa neile laulaksid. Aga vaevalt sa kõiki neid laule mäletakski- see kõik oli ju juba viie aasta eest. Peaksi olema supernaine, et neid mäletada! Aga ega see armsale šeikile pähe mahu! Oh, oleks ta minu vastu ka nii tähelepanelik! Caroline, sa teed mu taas armukadedaks. Aga siiski, edu sulle!” naeris ta laginal ning suudles Alexandrat põsele.
“Me esineme veel kahe lauluga, siis on sinu kord, eks? On sellest ajast piisav, et laule meelde tuletada?”
Alexandra noogutas imestunult. See tüdruk tõesti armastas šeiki! Kahjuks polnud see aga vastastikune.
Tüdruk kadus aga ruttu sinna, kust oli tulnud ning ta ärkas unest alles selle peale, kui trummar põristama kukkus.
Ta lasi silmad ruttu sõnadest üle käia ning tänas järgmisel hetkel jumalat- ta teadis neid laule! Need oli mõne aja eest ta lemmikud olnud ning ta teadis neid peast. Aga ta polnud neid kunagi laulnud. Sellest hoolimata hinges ta sügavalt sisse- see andis talle enesekindlust- ning palus muusikutel endale saated ette mängida.
Mehed kuuletusid sõnagi lausumata ja mõne minuti pärast suundusid nad juba lava poole.
Kõik paistis juba korras olevat, kui ta äkki tabas, et ta pole Caroline kunagi laulmas kuulnud ega tea, kas tema hääl on väga palju hullem, ent enam polnud ka võimalik haiget teeselda, kuna ta sõna otsese mõttes lihtsalt lükati lavale. Muusika algas ning ka saatelauljad alustasid juba. Tal vajus hetkeks suu lahti, kui paljud äkki vait jäid ning tema poole vaatasid.
“Oo, Caroline pidi ikka väga hea olema.” ta värises üleni. Siiski surus ta käed tugevalt rusikasse ning laulis nii hästi kui suutis:

“Where magic lives for to see
Where time is forever dream
With thousand years a day
Here in the land of Fay a magic faze
In my garden of dreams
If you’ll just take of my hand
I’ll take you threw this land
Where trimming never ends
In threw the night of manses fairy’s wings
Gentle moonbeams in their hands
Won’t you open your hart?
Nay our love never part
Come, dance in the Moon silver beams
Live forever in the garden of Dreams
I’ll take you there far away
A place you’ll surly will stay
You’ll find it deep inside
Songs of the morning time and
Music, full of fairy’s wings…”

Jean jõudis samal ajal tagasi. Ta oli võtnud veel ühe klaasi šampust ning oli seda juba jooma hakkamas, kui kuulis äkki Alexi laulmist. Ta kiirustas sammu ning jäi lõpuks lummatult Alexit vaatama. Ta taganes ning tundis lõpuks selja vastas külma marmorit.
Tüdruku hääl oli võrratu ning kuigi ta meenutas Caroline laulustiili, oli tema hääl rohkem arenenud.
Ta ei suutnud ennast liigutadagi. Kõik need mälestused, mida see laul esile tõi, jooksid lakkamatult tal silme eest läbi, ent talle tundus siiski, et tegu oli möödanikuga- justkui vaataks mingit vana fimi. Siiski tegid need mälestused talle haiget ning ta tundis samas kibestumust, et see oli Alexandra ja mitte Caroline, kes tema ees laulis.
Ta kahvatas, tundes vastupandamatut soovi see teisik kõrvaldada. Samas tundis ta tüdruku suunas tõmmet, millist ei tundnud ta ka Caroline vastu.
Alexandra jätkas aga laulmist. Ta oli sulgenud silmad, et mitte näha kõiki neid võõraid nägusid enda umber, kes teda vaevalt sinna üldse soovisid. Nii ei näinud ta ka, kuidas Jean juba järgmise klaasi šampuse järgi suundus.
Lõpuks laulud lõppesid ning Alexandra jäi vait ning vaikis ka kogu ruum. Ta süda kloppis meeletult- nad teavad, ütles see, nad teavad! Ta avas ettevaatlikult silmad ning vaatas enda ümber. Kõigi pilgud olid talle suunatud ning vahtisid teda suu ammuli.
“Tänan teid.” ütles ta veidi väriseva häälega ning kummardas kergelt. Ta pöördus juba, et trepist alla minna, kui kuulis äkki üksikut plaksatust ning selle järel veel ühte ja siis juba mitmeid. Ta peatus ning vaatas imestunult rahvast, kes nüüd üksteise võidu käsi kokku tagusid.
“Braavo, mon cherie, braavo!” hüüdis šheik pisaraid pühkides. Alexandra hinges kergendatult- pettus läks läbi. Ta puhkes naerma.
Nii kui ta lavalt alla sai, jooksid kõik teda õnnitlema, ning talle ulatati roosiõis. Sellest kõigest hoolimata ei olnud tal aga erilist naljatuju. Ta selg valutas nüüd juba õige tugevalt ning iga inimene, kes seda kas või kergelt puudutas, tegi talle põrguvalu.
Ta otsis pilguga Jeani, kuid pidi pettuma. Rahva hulgas meest polnud.
Lõpuks õnnestus tal ennast välja vabandada ning ta suundus pisikese ruumi poole, mida ta eemalt märkas. Enne palus ta aga ühel teenijal tuua paar valuvaigistit, kurtes peavalu üle.
Viimaks üksi jäänud, kallas ta endale karafinist vett.
“Kuidas sa julged siin veel oma nägu näidata?” kuulis ta äkki selja tagant vihast naisehäält. Ta ehmatas ning pillas tabletid põrandale.
“Vabandust?” ei saanud ta aru.
“Meil oli kokkulepe! Oli? Sa lubasid mu isast eemale hoida!” sisistas printsess tüdruku poole astudes. “Sa ei pidanud oma lubadust!”
Alex mõtles pinksalt, kuidas tüdrukule selgeks teha, et tal pole õrna aimugi, millest jutt.
“Aga…” jõudis ta alustada, enne kui teda tabas tugev kõrvakiil.
“Ma sulle näi…” karjus printsess hüsteeriliselt ja haaras laualt kirjanoa, kuid, enne kui ta sellega midagi ette jõudis võtta, haaras keegi sama äkki nuga hoidvast käest.
“Jasmin! Lõpeta!” röögatas Jean ja tõmbas prinsessi tüdruku juurest ära.
Alex põrkus eemale, kuid komistas ja kukkus. Printsess tõmbas end kohe lahti ja viskus tüdruku poole, ent Jean oli kiirem ja Jasmin leidis end taas vangistusest.
“Lõpeta, sul pole selleks õigust!”
“Miks? Ta solvas mind!”
“Tema sind ei solvanud! See pole Caroline, kes su ees seisab!” pahvatas Jean äkki.
Jasmin kangestus. “Sa valetad, et tema nahka pasta! Ma ju näen, et see on Caroline!”
“See pole tema!” sõnas Jean rangelt. Ta hääl vääratas. Jasmin tabas selle noodi ja jäi jahmunult mehele otsa vaatama.
“Aga…” osutas ta tüdruku poole. “Aga…”
“Ta nimi on Alexandra.” tutvustas Jean pöörates neile selja, jäädes nii raamaturiiuleid põrnitsema. “Caroline suri. Viis aastat tagasi.”
“Ja sa otsisid talle asenduseks selle… koopia?” küsis Jasmin rabatult ja veidi põlglikult. Alexandra ajas end maast püsti, kuid tundis seda kuuldes südames torget.
“Su isa tahtis teda iga hinna eest näha, muidu ta tehingut ei sõlminuks. Alexandrat kohtasin ma mõni kuu tagasi ja leidsin, et ta sobiks ideaalselt.” sõnas Jean külmalt. Ta vaatas kogu aja otse riiulisse. Alex vankus seda kuuldes.
“Kui loll ma olin!” käis tal peast läbi. “Asendusaine… koopia!”
Jasmin nägi seda. Ta vaatas kordamööda mõlemat ja puhkes siis kõva häälega naerma.
“See on liiga hea, et tõsi olla!” vappus ta. “Oh, isale ma küll midagi ei ütle! Ta saaks rabanduse, kui kuuleks, et talle palgati mingi libu Carolinet mängima!”
Rohkem Alexandra ei talunud. Ta tahtis printsessile kõrvakiilu anda, kuid oma üllatuseks ei suutnud liigutadagi.
Printsess eemaldus kiirelt ukse poole, suutmata oma naeru vaigistada.
Alexandra tundis äkki, et ta seljavalu oli tagasi ja hullemana kui enne. Ta ahmis õhku ja surus hambad kõvasti kokku.
“Mu tabletid.” meenu talle ja ta otsis neid silmadega. Üks oli kohe laua kõrval, kuid teine oli veerenud eemale, Jeani jala juurde.
Ta hinges sügavalt sisse ja korjas esimese tableti üles ja astus siis mehe selja taha, et teistki üles võtta, kui Jean äkki ümber pööras. Alex oli just kükitanud valuvaigisti järele.
“Mida sa teed?” Küsis Jean sama külmalt kui enne. Ta nägu oli sama ilmetu nagu tavaliselt, ainult silmad olid muutunud tumepunasteks.
“Mul kukkusid ennist tabletid maha.” sosistas Alex vaevukuuldavalt. Iga sõna tegi haiget ja ta tundis, et ta ei suuda enam rääkida. Välja tuli vaid sosin.
“Ma küsisin…” alustas Jean valjemini.
“Mul kukkusid ennist tabletid maha!” kordas tüdruk oma vastust nii enesekindlalt, kui suutis. Ta ei tõstnud kordagi pilku, vaid kobas vaipa edasi, lootes sealt oma otsitut leida. Lõpuks jäi roosa ovaal talle sõrme alla ja ta tõusis, keerates Jeanile selja. Talle tundus ruum olevat väga palav ja lämmatav.
Haaranud karafini, kallas ta endale automaatsete liigutustega klaasi vett. Veidi loksus ka üle ääre, kuid ta ei hoolinud sellest, vaid neelas mõlemad tabletid kiiruga ning jõi vett peale. Ta käed värisesid ja raske oli neelata.
Jean jälgis teda kogu aja ja tahtis juba midagi küsida, ent samal hetkel avanes uks ja üks Jeani vana sõber astus hoogsalt sisse.
“Ou, Jean,” kogeles ta neid nähes, “ma arvasin, et… Kas ma tulen hiljem…?” küsis ta juba ning tahtis minna, kuid Alex segas ruttu vahele.
“Ei, pole vaja!” ta hinges sügavalt sisse, ajas end sirgu ja pöördus. “Ma olingi just lahkumas.”
Kuigi ta üritas naeratada, ei tulnud see tal eriti hästi välja.
Jean üritas sellest mitte välja teha, kuid ei suutnud. Ta sai taas aru, et ei suuda Alexit oma tahtmist mööda tegutsema panna. Ta ootas, et tüdruk plahvataks, karjuks, teeks mida iganes, kuid ta ei oodanud, et ta taas endasse sulgub. See, kuidas Alex kõige kiuste edasi läks, ajas teda hulluks ja tegi haiget.
Kogu ülejäänud õhtu oli kui piinakamber. Alexandra vestles külalistega ja paistis tõeliselt silma, kuid ta tundis end siiski väga halvasti. Valuvaigistitest hoolimata ei tahtnud kangus seljas järgi anda ja printsess ei jätnud ühtegi võimalust temaga “sõbrustada” vahele ning pildus pidevalt iroonilisi märkusi, mis kaugeltki ületasid viisakuse piirid. Ka šeik ise tiirles kogu aeg tema ümber. Alex hoidis algul küll tagasi, kuid läks lõpuks mänguga kaasa ja flirtis temaga, andes printsessile igati õigustust tema arvamusele, nagu oleks ta mõni “seltsidaam”.
Jean jälgis kõike kõrvalt ja jõi ühe klaasi teise järel. Ta oli üsna hea alkoholitaluvusega, mistõttu see väliselt välja ei paistnud. Ka ei kaotanud enda üle kontrolli- nii ei märgatud ka rahutust, mis temas tekkis.
Paari tunni pärast oli õnneks aeg lahkuda ning Jean ja Alex jätsid pererahvaga hüvasti.
Kui nad autosse istusid, võttis maad vaikus. Alex pööras ennast nii, et ta jäi mehe poole küljega ja vaatas pimedasse ühe. Tähed olid õnneks väljas ja nendesse ta oma pilgu lõpuks kinnitaski.
Jean oli täiesti vait ja juhtis masinat. Äkki ta kiirendas. Alexandra tunnetas, et midagi oli valesti- varjud möödusid aina kiiremini.
“Jean?” küsis ta lõpuks ja vaatas hirmunult mehe poole.
“Ära räägi minuga!” röögatas Jean vihast vahutades. Ta silmad olid helepunased ja nägu kurjakuuluravam kui enne.
Alex lausa hüppas oma kohapeal. Teda valdas juba paanika, kuikiirus aina tõusis ja ta surus ennast võimalikult sügavale istmesse ja võimalikult kaugele Jeanist.
“See polnud su töökohustuste hulgas!” sõnas ta lõpuks peaaegu karjudes.
Alex ahmis õhku. Tal oli olnud õigus. “Ah nüüd olen ma siis mingi tööline?!” plahvatas ta äkki. “Sa ei üelnud mulle kunagi, et sa vajad hoora! Ma oleksin sulle mõnda soovitanud!”
Jean pani pidureid ja auto tegi suure kaare, jäädes siiski seisma, suur aurupilv taga ja rehvijäljed suunda näitamas. Alex kiljus ehmatusest.
“Hoora? Hoora, sa ütled? Kurat, paremat hoora kui sina on raske leida!” sisistas Jean lõpuks, kui nad pidama said. “Mis deemon küll pani mind uskuma, et sinusugune lita kõrgseltskonnas hakkama saab?”
Alex kuulas seda hinge kinni hoides. Ta nägi, et Jean oli suutnud ennast vahepeal kõvasti üles keerata ja teda valdas hirm.
“Sa unustasid vist, et sa mängisid mu naist!” Karjus ta. “Sa rikkusid ta mälestust ja reputatsiooni!”
Alexandra tõmbus veelgi kaugemale.
“Oleks ma temaga voodisse läinud, oleks su kalli naise mälestus rikutud! Jah, ma flirtisin su kalli šeigiga- kui isa ja tütar. Tahad, küsi talt ise!” Viimase ütles ta varjamatu pahakspanuga, kuid ahmis juba õhku, kui öeldu talle ajju jõudis.
“Sa igavene…! Jätsite küll teise mulje!!”
“Mis siis? Ah? Et ma olen…” Jean tegi liigutuse, nagu tahaks Alexist kinni haarata. Tüdruk tõmbus kerra ja tõstis käed silmade ette kaitseks.
“Pole mõtet!” Röökis Jean. “Seda sa nii kergelt ei heasta!”
“Heasta? Sa jätsid minust mulje nagu ma oleksin…” Tal jooksid pisarad mööda põske alla ja ta vakatas. “Sul polnud mitte mingit õigust! Ma vihkasin igat minutit! Su naine oli šeikile kui tütar? Ta rasvas käed praktiliselt õgisid mind! Mul oli vastik teda isegi puudutada! Su kallis naine oli vist üsna agar tütar, mis?... Veidi enne äratulekut kais mingi tüüp isegi küsimas, kas ma magaksin temaga 500 000 eest! Mis kõrgseltskonna litsimajja sa mind viisid?! Kui ma vajanuksin kupeldajat, ma… ma…” ta puhkes uuesti pisaraisse. “Mind pole elu seeski niimoodi alandatud! Ja sa tahad, et…”
“Sa andsid selleks ka parajalt põhjust!” nähvas Jean ikka veel vihasena vahele.
“Kuidas sa siis mõtlesid, et ma reageerin?”
“Sa…” ta tõstis käe, et tüdrukule kõrvakiil anda, kuid Alexandra kattis automaatselt pea kinni. Mees lasi käel taas alla vajuda.
Alex värises ootusest. Äkki tundis ta oma käel kerget puudutust ja põrkas sellest karjatades üles.
“Rahu, ma…” sosistas Jean juba rahulikult.
Alex põrkas vastu ust ja oigas valust. Ta oli seljavalu täielikult unustanud ja teda kohutas eidi mehe äkiline meelemuutus.
“Tabletid ei aidanud?” küsis Jean. Alexandra raputas pead, mispeale mees teda pikalt uuris.
“Lase iste võimalikult alla.” ütles ta lõpuks, käivitas auto ning sirutas ennast kindalaeka poole, kust haaras mobiili. Ta tõmbas klapi lahti ja ühe käega autot juhtides valis ühe numbri. Hetk hiljem andis ta mõned korraldused keeles, mida Alexandra ei mõistnud.
Ta sättis ennast paremasse asendisse ja kuigi südames oli ikka veel ärevus, tundis ta siiski, et oli rampväsinud ja isegi kui oleks järgnenud mingi järelmatš, poleks tal selleks enam jõudu jätkunud.
Mees oli riietatud nagu tavaliselt väga elegantselt. Ta langesid lahtiselt õlgadele, varruka alt läigatas kuldne käekell. Rohkem ta ei mäletanud, sest ärkas uuesti alles siis, kui auto uks lahti tõmmati. Läbi poolsegase une tundis ta jahedat kätt, mis tema üle kummardus ja ta turvavööst vabastas. Siis kaeti ta millegi soojaga ning võeti sülle.
Uks langes kinni, nii ta vähemalt kuulis, ja teda kanti mingisuguse valguse suunas. Valu oli sama jube kui enne, kuid mitte nii lõikav.
Ta kuulis vaikset südame põksumist. See rahustas teda. Ta uinus.
Järsku võpatas ta üles- ta asus pehmel pinnal. Alexandra silitas enda all olevat sametist riiet veidi, enne kui silmad avas. Jean ei märganud seda, vaid kääris parasjagu käiseid üles.
“Kus ma olen?” küsis Alex ringi vaadates. Ruum oli soe.
Jean tõstis lauakese kausitäie kuuma veega voodile lähemale.
“Minu juures.” tuli lühike vastus.
“Aga…” tahtis Alex püsti tõusta, kuid Jean takistas teda.
“Ära muretse. Su vanemad ei oota sind veel nii vara. Nad ei tea, millal vastuvõtt tegelikult lõpeb, nii et...” ta ei lõpetanud oma lauset, võttis hoopis lauakeselt käteräti ja vahetas teemat. “Heida pikali.”
Alexandra tegi, nagu palutud. Ta tundis, kuidas Jean kindlakäeliselt ta juuksed kõrvale lükkas ja kleidi nöörid lahti päästis. Siis tundis ta seljal juba kuuma rätti.
“See on hea…” sosistas ta veel ning uinus.
Jean jätkas soojade kompresside tegemist.
“Alexandra?” küsis ta vaikselt mõne aja pärast, kuid kui vastust ei tulnud, tõmbas tüdrukule vaikselt teki peale.