Hundikutsikas 9

Hommikul ärgates oli Alexandra segaduses. Talle oli tundunud, nagu oleks kõik peale õhtust pidu olnud üks pikk unenägu. Selle väite ümberlükkamiseks asus ta nüüd aga ikkagi poolpimedast vanamoelisest toast. Kardinad olid ette tõmmatud.
Ta tõusis istuli, et ümbrust uurida.
“Kus ma olen?” imestas ta, kuid siis meenus talle, kus ta oli. Ta tõusis kiiresti ja astus akna juurde. Tal oli ikka veel kleit seljas ja soeng oli küll magamisest veidi sassis, ent puutumata. Sidunud paelad taas kinni, tõmbas ta rohmakad kardinad eest ja varjas käega päikesekiiri, mis talle eredalt silma tikkusid.
“Taevas!” hüüatas ta ning taganes kiiresti tagasi varjulisemasse kohta. Ta pilk langes täispikka peeglisse. Heitnud sealt endale hindava pilgu, tõmbas ta juukseid hoidvad klõpsud ära ning punakas pahmakas vajus õrnalt õlgadele.
Kleit ise oli õnneks kortsumatust materjalist ja nägi sama hea välja kui õhtul. Alexandra ohkas kergemalt. Ta keerutas ennast paar korda peegli ees, võttis kingad näpu otsa ja lahkus toast..
Valitses vaikus- ta ei kuulnud, et keegi oleks majas liikunud.
Jõudnud trepini, kuulis ta, kuidas härra Bell kerge sammuga, Jeani samm oli rahulikum, hallist läbi jooksis.
Alexandra jõudis samasse kohta, kus ta ennist majahoidjat oli kuulnud ja märkas, et kõrvalkabineti uks oli lahti vajunud. Sinnapoole ta oma sammud seadiski.
Äkki ta peatus, sest nägi, kuidas Jean teda märkamata akna juurde astus ning oma paremat mansetinööpi kinni pani. Ta juuksed olid beeži paelaga kinnitatud hobusesabasse ning ta kandis samas toonis vesti ja pükse. Pluus, mille varrukat ta nüüd sättis, oli aga valge.
Alexandra neelatas tahtmatult.Ta ei mäletanud, et ta eales nii kütkestav oleks olnud. Ta astus sammu tagasi.
Jean kuulis seda ja otsis teda silmadega. Lõpuks teda nähes ta ainult vaatas tüdrukut.
Alexandrat läbis kiire kuumalaine.
“Hommikust.” sõnas Alex, et vaikust katkestada. Ta hääl värises veel.
“Hommikust.” vastas Jean sama külmusega hääles kui eelmisel õhtul. Tundes selles ka kerget pehmust. “Kuidas su selg on?”
“Ei valuta enam, tänan.” naeratas Alexandra kergelt, kuigi Jeani külmus kurvastas teda tahtmatult.
“See on hea.” tegi Jean kummarduse.
Mõlemad vaikisid ega liigutanud. Mees oli esimene, kes vaikuse katkestas.
“Sooviksid sa midagi süüa?” küsis ta vaikselt.
Alexandra ei vastanud.
“Juua?” pakkus mees sama rahulikult.
“Ei, tänan. Ma peaksin koju minema.” naeratas tüdruk õrnalt ning keerates ennast minekul toppis endale kingad jalga. Hetkeks ta siiski veel peatus ja end veidi pöörates, küsis: “Palju kell on?”
Jean ei olnud liigutanudki. Teda lummas neiu täielik rahu pärast pea närvivapustust väärinud õhtut. Nüüd ta ärkas ning heitnud pilgu kabineti lauale, lausus: “Kümme viisteist.”
“Mmm.” naeratas Alex iseteadvalt ning jätkas oma teekonda ukse poole.
“Alexandra,” tüdruk peatus, “oota, ma viin su ära.” sosistas Jean jahedalt, nagu oleks tal kurk äkki kuivaks tõmmanud. Ta neelatas rutuga..
“Pole vaja.” tahtis Alexandra vastu vaielda, kuid ei jõudnud- Jean oli juba haaranud pintsaku ning avas talle ust.
Hetk hiljem käivitas Jean juba masina ning juhtis auto teele.
Alexandra ei öelnud kogu aja vältel midagi.
Varsti vuristaski auto juba Alexandra maja ette.
Alex kangestus, nähes isa maja ees istumas, näost punane kui vähk. Ema piilus vaid korra aknast, kuid kadus sama kiiresti.
Alexandra avas aeglaselt ukse ja ning väljus. Käekott vajus auto põrandale, kuid ta ei märganud seda.
Ta värises, ent suundus siiski isa poole. Poole peale jõudes arvas isa vist, et tütar oli liiga aeglane ning tormas otse Alexandra juurde ning andis talle kõrvakiilu, mis tüdruku killustikule paiskas.
“Kuradi plika! Tead ka palju kell on? Ainult hoor tuleb sellisel ajal koju! Ja kus sa olnud oled? Kellega sa magasid, ah? Ja mis kleiti sa kannad? Kas sul häbi ei ole sellise kaltsuga koju ilmuda! Kindlast mõni su klient muretses sulle, jah?” ta tahtis uuesti Alexit lüüa, kuid Jean vangistas ta käe.
“Härra! Talitsege end!” Ta silmad olid sama musta värvi kui enne.
Alexandra tõmbus instiktiivselt eemale.
“Kuramuse lits!” röökis isa sõnu valimata, üritades ennast Jeanist lahti päästa, kuid vankus hetk hiljem ise hoobist.
“Ja ärge teda enam kunagi nõnda nimetage!” Lahvatas Jeani viha põlema. Ta silmad olid hetkeks tulipunased. “Ta oli mu kaaslaseks tähtsal üritusel ja käitus laitmatult ja teil pole mingit alust süüdistada teda ebasündsas käitumises!”
Alexandral jäi hing kinni kui ta äkki taipas, mida mees öelnud oli, kuid see üllatus oli kiire hajuma. Ta hakkas juba taipama kuidas Jean oma asju ajas- kõrvalseisjal polnud vaja teada, mis tegelikult toimus.
Isa ahmis ehmatusest õhku. Ta vaatas kordamööda Jeani ja Alexandrat ning sisistas siis:
“Miks sa seda litsi nii väga kaitsed, ah?” ta puuris pilgu tüdrukusse. “Kas sa magad temaga?”
Alexandra raputas kiiruga pead ning taganes vana mehe eest. Jean jäi kaljukindlalt tema seljataha paigale. Hetk hiljem kiljatas tüdruk ehmatusest, kui ta Jeani jalgade otsa põrkas.
“Alex?” tuli äkki vaikne, kuid kindel hääl. Tüdruk vaatas üles. “Mine palun tuppa.”
Alexandra täitis meelsasti käsu ning jooksis majja, kus ema teda juba ootas ja oma ebusesse tõmbas.
“On sinuga kõik korras?” küsis ta murelikult. Alex noogutas. Nad nägid läbi õhukeste kardinate, kuidas Jean ja isa ägedalt vaidlesid. Hetkeks tundus talle, et ta nägi sama hundi kujutist, mida ta öösiti oli näinud. Isa vakatas ja oli näha, et Jeani argumendid panid ta värisema.
“Härra ei valeta.” kuulis Alex äkki ema rahulikku häält. Ta vaatas imestunult emale otsa.
“Kust sa aru saad?” küsis ta.
“See noormees ei valetanud kunagi. Pealegi kaitseb ta sind väga kiivalt. Ma pole juba ammu näinud teda kuju muutmas. Arvasin ,et ta on õppinud seda juba endale allutama. Kui ta veel väike oli, muutus ta hundiks iga kord kui keegi teda ärritas. Nüüdseks peaks sellest muundumisest vaid silmad ju järgi olema…” kortsutas ta imestunult kulmu.
Alexandra tõmbus emast eemale. “Kust sina seda kõike tead?”
“Mina? Aga ma olin ju tema koduõpetaja. Sa olid veel nii väike, et ei mäleta sellest midagi.”
Neid katkestas isa, kes tuppa tuli. Ta oli vait kui sukk ning istus sõnagi lausumata laua taha, ilma et oleks kordagi naistele otsa vaadanud.
“Mine,” sosistas ema vaikselt peaga uksele suunates, “jäta härraga hüvasti.”
Alexandra ei lasknud palvet korrata vaid jooksis välja.
Jean seisis sama koha peal, kus ta ennist oli olnud ning hingeldas tugevalt. Alexandrat nähes üritas ta oma hingamist rahustada, hoides pikalt hinge kinni.
Alexandra seisatas temast paar sammu eemal ning vaatas meest rahunenult, märgates äkki, et üks ta mansetinööpidest lebas tema lähedal klibu sees. Ta võttis selle üles ning seisis tema ees väikest imeasja imetledes.
Jean uuris tüdrukut tähelepanelikult ning sirutas siis käe nööbi järele, kuid ta ei saanud seda. Alexandra peitis selle kerge liigutusega pihku ning raputas aeglaselt eitavalt pead.
Jean avas juba suu, et protestida, ent mõtles ümber.
Nad kuulsid välisukse kriuksatust, mis sundis Jeani hääle suunas vaatama. Isa seisis seal ning põrnitses neid tigedalt.
“Ma ei kavatse…” vihastas Jean uuesti.
“Šš…” Sosistas Alexandra teda katkestades ning asetas talle sõrme suule. Jean vaikis ning üritas tal silmist välja lugeda, mida too sellega mõtles, kuid Alexandra oli kui oma maailmas.
Ta laskis sõrmel huultest allapoole joosta, libistades selle kergelt üle paisunud veeni, mis ta kaelal tugevalt esile kerkis.
“Šs… Lase sel olla. Sel pole mõtet.” naeratas ta lõpuks kui ärgates ning vaatas talle otsa, silmad smaragdrohelised. “By.” Sosistas ta veel, Jean oli pea alla lasknud, ning tüdruk suudles teda kergelt laubale.
Jean üllatus sellest ning vaatas talle imestunult otsa, kuid ei suutnud sealt midagi välja lugeda. Ta tõstis kergelt tüdruku lõuga ning andis talle selle asemel, et anda kerge musi põsele, andis kerge suudluse otse suule.
“By.” sõnas ta sama vaikselt. Ta hääl oli taas kare, rahulik ja silmad tumedad. Alexit ajas see naerma.
Ka Jean naeratas. Ta istus autosse ning tagurdas masina välja.
Alexandra lehvitas talle veel ning pöördus siis majja tagasi, möödudes pikkade nägudega vanematest, nagu neid ei eksisteerikski. Ta haaras köögist veel hooletult õuna ning suundus siis oma tuppa.
Ta teadis, et see suudlus polnud midagi muud, kui pelgalt mäng vanemate silmadele. See teadmine mõjus rusuvalt, sest kuigi mehe olek ja salapära hirmutasid teda, oleks ta siiski tahtnud, et see oleks neile mõlemale rohkemat tähendanud. Keemiat nende kahe ahel oli raske mitte märgata, leidis ta voodil lebades, jalad üle ääre kõlkumas. Ja kuigi ta ei pannud seda sõnadesse, oligi see intiimne aktikene talle tähendanud rohkem, kui ta alguses tahtis. Aga kas Jean sama tundis, ta nii kindel polnud. Siiani oli talle jäänud mulje Jeanist kui külmaverelisest kalkuleerijast, kes oskuslikult varjas, mida ta asjadest tegelikult arvas või mida tegelikult tundis. Ja kuigi paar intsidendiga oli ta suutnud mehe rööpast välja lüüa, ei tähendanud see veel mitte midagi.
“Peaksin mõneks päevaks linna minema,” otsustas ta vargsi ning saatis õunasüdamiku kõrge kaarega prügikorvi poole, mida see kahjuks ei tabanud, ning haigutas. “Aga hetkel pean küll leidma mingit muud tegevust,” leidis ta südamikku põrnitsedes, tõusis ja viskas südamiku sinna, kuhu see algselt maanduma pidi. Punane kleit langes sahinal põrandale ja paljad jalad patseerisid ükskikselt vannituppa.