Tiitel

Serene oli kutsutud ballile, mida peeti tagasipöördunud printsi auks. Maskiballile ühe väikese erinevusega, et mehed olid need, kes maske pidid kandma, kuid naistele ei olnud see kohustuslik.
Serene maski ei kandnud, tema rüüks oli pigem uhke ballikleit kusagilt 17. sajandi keskpaigast, kui mingi kostüüm. See ei takistanud muidugi tähelepanu avaldusi, mis talle osaks langesid.
Sel kuningapaaril rohkem lapsi polnud, peale poja, keda nad olid pikka aega avalikkuse eest kõrvale hoidnud. Tänu sellele liikusid aga igasugused kuulujutud ringi, millest nii mõnigi võttis ka kõige külmemal mehel julguse. Seepärast oli ball ajakirjanduse ülimas vaatevinklis- salapärase prints Barroni ilmumine avalikkuse ette pärast rohkema kui viieteistkümne aasta.
Serene naeratas järjekordsele tundmatule ja astus tantsuplatsile. Ta ei pööranud mehe väljanägemisele erilist tähelepanu, vaid laskis pilgul kergelt üle kaunite peeglite lennata, mis pea kõiki saali seinu katsid.
„Kuidas teile meeldiks printsiga tantsida?“ Kuulis ta äkki ennast kõnetatavat.
Ta heitis oma partnerile imestunud pilgu ja sattus vastamisi tugeva vastassugupoole esindajaga ning tema läbitungivate roheliste silmadega. Mask varjas kogu ta ülejäänud näo. Mask ise oli kuldne ja kaunistatud kollaste salkudega, mis kohati segunesid lahtiselt õlgadele langevate tumepruunide juustega.
„Pardon?“ Ei saanud ta hästi aru.
„Mis te me printsist ka arvate?“ jätkas mees sama rahulikult kui enne.
„Mis ma tast ikka arvama peaks? Ma pole temaga kunagi kohtunud.“ Naeratas Seren õrnalt, teadmata, kas küsimusele vastata või sellest lihtsalt mööda hiilida.
„Keegi pole teda vist näinud. Aga teil on kindlasti omad teooriad, miks keegi teda näinud pole?“
Serene puhkes valjult naerma.
Mees katkestas koheselt tantsu ja jäi teda üllatunult vaatama.
„Oh, vabandust!“ sõnas tüdruk lõpuks kui suutis juba veidi hingata.
Nad jätkasid tantsu.
„Mina siin küll midagi naljakat ei näe!“ teatas mees mõni hetk hiljem veidi pahase häälega.
„Vabandust,“ ohkas Serene puudutatult, „ma ei tahtnud teid solvata, mu härra.“
„Mis te tast teate?“
„Kellest? Printsist? Ei midagi erilist. Ta olevat riigi parim tantsija, kui kuulujutte uskuda. Aga paistab, et ta on endale saanud konkurentsi, sest te tantsite samuti väga hästi!“
Mehe suud varjutas kerge muhelus. „Ma tänan!“
„Muidugi,“ jätkas Serene, „kui kollaseid lehti uskuda, on ta tõenäoliselt mõni vigane või võõrutusravil või kes teab, mida kõike veel.“ Ta hakkas uuesti naerma.
„Mida te naerate?“ Puuris kavaler teda uuesti oma pilguga.
„Oh ei midagi erilist. Mulle meenus lihtsalt üks naljakas artikkel, kus väideti, et ta on kolmejalgne.“
Mees köhatas närviliselt.
„Kas te usute, mida kollased ajalehed kirjutavad?“
„Ei, muidugi mitte! Nende järgi polevat tulevast troonipärijat olemaski! Aga miks te seda kõike pärite?“ Küsis Serene äkki solvunult. „Miks te mind üle kuulate?“
Kuid samal hetkel lõppes laul ja mees, kummardudes ta ees, pöördus ning eemaldus.
Serene sirutas juba käe, et meest puudutada ja sundida teda oma küsimusi selgitama, kuid samal hetkel lähenes mingi teener ja palus mehel endaga kaasa minna. Ta vaid ohkas ja pöördus laua juurde tagasi.
Kuid kaua ei lastud tal seal istuda, sest juba ootas järgmine kavaler. Järjekordne valss. Serene tundis äkki suurt heameelt, et oli viitsinud enne siia tulekut paaril korral tantsukursustelt läbi hüpata.
Äkki jäi muusika vait ja ruumi lõhestasid mitmed kriiskavad pasunahelid- kuninglik paar sisenes saali. Komme nõudis, et kõik kummardaksid maani ja seda ka tehti, kuigi kõigil oli väga raske päid langetada, nähes suurel valgel trepil rõõmust õhetavat kuningat ja tema kaasat.
Ka Serene kummardas. Kui ta püsti tõusis, nägi ta aga oma üllatuseks kuninga selja taga oma endist salapärast tantsupartnerit.
„Mida pa…“ suutis ta vaid öelda, kui kuningas alustas juba oma kõnega.
„Mu kallid sõbrad ja külalised! Ja muidugi kogu meie ajakirjanduslik seltskond! Kätte on jõudnud kesköötund ja on aeg eemaldada maskid! Nagu te näete…“ Ta jätkas veel pikalt oma kõnet, kuid Serene ei kuulanud enam. Ta nägi ainult meest kuninga selja taga, kes kandis kuldset maski.
„Sa igavene lurjus…“ pomises ta endamisi.
„… nüüd aga mu kallid külalised, on aeg eemaldada meie maskid!“
Serene keeras kuningale selja, endale sellest arugi andmata.
Rahvast läbis sosinatest pungil laine. Mees tema kõrval sosistas jahmunult oma paksule naisele: „Ta ei võtnudki maski ära!“
„Mida?“ küsis ta jahmunult, mille peale mees arusaamatult õlgu kehitas ja käega trepi poole viipas. Serene pööras ennast ringi ja vaatas ka trepi poole. Tõepoolest- seal ta seisis ega kavatsenudki maski eemaldada.
Muidugi peeti seda ei millekski muuks kui kõrgklassi veidruseks ja kuna tegu oli kuningaperega, ei teinud keegi sellest välja, vaid ball läks tavaliselt edasi. Kuningapere sulandus rahvamassi, võttes vastu õnnitlusi ja muud säärast.
Serene vaatles, kuidas nad järjest lähemale jõudsid ning tundis äkki, et saalis läks kohutavalt palavaks. Kui nad veel piisavalt kaugel olid, et tema lahkumist mitte märgata, sööstis ta nii kiiresti kui võimalik aeda viivate klaasuste poole. Jõudnud kindlal sammul usteni, väljus ta neist ja hingas kergemalt- öö oli mõnusalt jahe ja tuuletu.
Ta sammus kiiruga trepist alla suure purskkaevuni, mis oli ehitud suurte lilleõite ja valgusjugadega, mis vee kaunilt sillerdama panid. Ülejäänud aed oli diskreetselt mitte eriti valgustatud. Ainult mõne üksiku valguslaiguga, mis kui jaanimardikad kiirgasid läbi öö oma sooja kutset.
Serene jäi purskkaevu ette seisma ja vaatles punase-valgelaigulisi karpkalu, mida ta ennist märganudki polnud. Äkki kuulis ta selja taga vaikset kruusa krudisemist.
„Kuidas teile meeldiks tantsida printsiga?“ Tuli juba tuttav küsimus.
Serene võttis hetke vaikust mõtlemiseks. Ta pöördus ja vaatas printsile otsa. Ta polnud ikka veel oma maski eemaldanud.
„Ma ei tea, ma pole kunagi ühegagi tantsinud.“ Vastas tüdruk kramplikult, kuid kiiresti.
Prints Barron naeratas kergelt.
„Soovite, ma võtan maski eest ja tutvustan teid?“ küsis ta õrritavalt ja tõstis käe, et maski nöörid lahti päästa.
Serenele ei meeldinud kunagi, kui keegi temaga mängis ja ka tänane polnud erand. Ta pööras mehele ükskõikselt selja.
„Kui nii…“ kehitas prints õlgu ja mask jäi oma kohale. Ta lähenes tüdrukule, kuid see tegi kiire manöövri temast mööda ja sammus rahulikult maja poole tagasi.
„Aga kas te tuleksite printsiga tantsima?“ küsis mees äkki.
„Ei,“ tuli kerge kuid omamoodi kindel vastus.
Prints vaatles oma kaaslannat aina kasvava imestusega. Ta oli tavaliselt osav ära tabama, mida naised järgmisena tegid, kuid seekord oli teisiti. Ta jälgis, kuidas habras kuju trepist üles läks.
„Miks?“ hüüdis ta tüdrukule järgi.
Serene peatus trepil ning keeras ennast tikksirgelt mehe poole. Ta ei vastanud kohe, kuid uuris meest natuke kindlamalt kui ennist ning teatas siis ilma igasuguse kõhklusteta soravas inglise keeles: „I go out with the Man, not with his title!“ Ta silmadesse ilmus kummaline läige, ta kummardus ning sisenes uuesti ballisaali, jättes Barroni endale järgi vaatama.
Kui mees lõpuks ballisaali sisenes ja teda pilguga otsis, pidi ta pettuma- neiu oli kiirelt lahkunud, tekitades temas sellega rohkem huvi kui ta endale oli valmis tunnistama.

Järgmisel päeval tööle minnes oli eilne õhtu juba mälestus. Selen hoidis heaga oma suu kinni, kuigi kõik kontoritüdrukud pärisid talt uudiseid, see oli üks ta onu tingimusi, kui ta talle selle pileti andis. Ta tõrjus nad kiiresti eemale, jättes kõike varjutama sama halli saladusteloori kui enne. See veel puuduks, et ta seda kusagilt teisest harukontorist kuuleks või see viimati veel onu kõrvu jõuaks.
Kuna kontor oli alles hiljuti asutatud, koosnes kogu personal eranditult umbes kahekümneaastastest neiukestest, kellel puudus kahjuks igasugune taktitunne teise eraelu suhtes.
Lõpuks suutis ta nad siiski maha rahustada, kuid nagu välk selgest taevast, tabas teda just hetk pärast seda, kui ta oli viimast korda öelnud, et ta ei kavatsegi muljetama hakata, tõsine tagasilöök- avanes uks ja sisse astus väikest kasvu poiss, kaasas kaheteistkümnest roosist ja ühest valgest liiliast koosnev lillekimp ning hüüdis üle kogu kontori valju häälega:
„Serene Aghavilla?“
Serene sirutas käe, ilma et oleks vähegi süüvinud, kes teda miks hüüab.
Poiss sammus otse tema laua juurde ja ulatas talle kimbu. Kuid enne, kui ta jõudis kaasas olevat kaarti lugeda, haaras selle üks sekretäridest ja luges valjult ette:
„ „Kas te tuleksite reedel lõunale? Teie prints!“ Serene! Sa vana vigurivänt! Või et midagi ei juhtunud?“
Kõnetatu surus huuled tugevalt kokku ja haaras naise käest lipiku.
„Liilia on otse printsilt endalt!“ lisas poiss kiirustades.
„Ahah,“ ühmas Serene kuivalt ning kummardus kaardi kohale, et sellele midagi kirjutada.
„I go out with the Man, not with his title! “ Piilus nooruk samal ajal üle ta õla ja luges valjult.
„Viige see palun saatjale tagasi!“ ulatas ta kimbu poisile tagasi ja surus kaardi sügavale lilledesse ning sukeldus uuesti paberikuhja.
Poiss vaatas teda mõna aega jahmunult, kuid lahkus lõpuks. Tüdrukud jätkasid Serene kallal irisemist veel kaua, kuid kui ta neist enam väljagi ei teinud, jätsid nad ta lõpuks rahule.
Samal ajal kuningakojas sai prints oma kimbu tagasi. Ta rääkis parasjagu oma hea sõbraga, kes oli teda pärast kooli lõppu, kui nad viimati üksteist nägid, vaatama tulnud.
Teener tõi kimbu ja asetas selle kõrvallauale.
Barron naeratas kergelt seda nähes.
„Kas nendega oli ka kaart kaasas?“ küsis ta vastust juba aimates.
„Jah, sir!“ vastas teener tõsiselt ja ulatas talle ümbrikukese.
Barron avas selle ja luges vaikselt, mida Serene talle vastu oli kirjutanud ning puhkes naerma.
„Mida sa naerad?“ tundis sõber huvi.
„Ah,“ ta ootas kuni teener lahkus, „ma kohtasin ühe neiuga ja kutsusin ta välja.“
„Jaa? Miks siis tema sulle lilled saatis?“ küsis ta lilledele osutades.
„Need on minu saadetud. Ta ütles mulle ära.“
„Sulle? Miks?“ imestas ta.
„Kuula: „I go out with the Man, not with his title.““
„Mis see on?“
„Tema vastus. Ma ei kirjutanud nime alla.“
Sõber muigas „Tubli tüdruk!“