Tavaline ime

Seisan raamatukogu ulmekirjanduse leti juures. On umbne ja kohutavalt palav. Higi tikub otsaette. Raamatukogu esiuks on lukus ja sisse sai kõrval jooksvate treppide kaudu. Aga need on kitsad, parajalt keerulised ja äkilised.

Miks nad aknaid lahti ei tee? Päike kütab. Tunnen vajadust puhkuseks, veresooned otsa ees ähvardavad lõhkeda, pea valutab pingutusest, mida sellises paksus õhus viibimine nõuab.

Raamatukoguhoidja on süvenenud oma tegemistesse, taustaks kõlab vaikne päikeseline muusika. Lehtede keeramine on raske. Kõik on päik…

Tõstan järsku silmad raamatutelt ja vaatan üles, riiulite vahelt välja ega saa hingata. Liblikas. Rinna kõrguselt lendab vasakult välja admiral, teeb paar pingutatud tiivaripsutust ja kaob parempoolse pruuni riiuli varju.

Oli see ilmsi?

Hingan läppunud õhku, kuid sellest on vähe. Viskan sinise raamatu tagasi riiulile ja jooksen liblikale järele. Pööran ümber nurga ja seal ta lähebki, märkamatult, täielikus vaikuses, taustaks päikeseline muusika. Ta peab akna peal vaguralt kinni, tipsib oma peenikestel jalgadel õrnkitsast aknapraost välja.

Heidan kiire pilgu ümberringi.

Mitte keegi pole silmi oma töölt tõstnud. Muusika mängib vaikselt ja keegi pole seda imet märganud. Vaatan tagasi akna poole, pragu, kuhu liblikas kadus ja naeratan. Päike soojendab ikka kollaseid lilli riiulite vahel ja korraga tajun ninaga, et sealt tuleb lillelõhna.

Milline päev!