He chopped the firewood. He had done this the whole morning, it helped him to think and right now, he needed to think. Hard.
If she gives me seven warm smiles without asking, I'll ask her to stay, he thought, chopping the next branch in two. He let the ax fall by his side and searched for her, but before he could find her, he stopped himself.
"What am I doing?" he belittled himself, right before her slender hand touched his shoulder.
"You want something to drink?"
He wasn't waiting her to be right behind him. "You de...!" he choked. She looked like she hadn't heard him, also this wasn't the way to gather the seven smiles. Even weirder was she seemed amused. She had been doing laundry and had the piles of fresh sheets supported on her right hand. She was calm and had this funny look in her eyes.
"I'll bring you something cold." she added quickly and traveled back to the house, pup following her.
The dog had taken over watching after her. When he came back after two months, it was obvious, who was dog's master now. He was mad at first, woman ruing a good investment, but he soon discovered she had taught him several very useful tricks and as there was hardly any visitors in this area of the county, she must of felt pretty lonely. He was actually pleased with her results and how the dog still looked interesting in learning new skills instead looking dead in eyes, something he disliked while living in the mansion, where he saw all those dogs, just following orders.
"You are so tight today and absent minded!" he suddenly heard. "Enemies can put your house on fire and you wouldn't even notice them!" she laughed holding up the tunc filled with water. He grabbed the glass from her. She waited patiently while he goggled it all up in one sip and took it from him. "Are you all right?"
"Why do you ask?" He was reluctant to talk to her right now. Her worry was too much right now, especially now when he had just accepted he wanted her to stay. It's not like she had anywhere to go back to. She missed the people sometimes, but she wasn't eager to find the way back either. He promised himself, he will offer her to go searching for her people if she wants so before asking her to stay. It only seemed fair as she had given up so much unwillingly and lost everything, while she deserved more than he could ever give her. Support and economical independence, yes, but that didn't seem to be the main what she was seeking.
"Akan?" He grunted, she gave him a smile. "You're staring at me again."
"I'm just thinking."
"I can see that. Would you like to share what's on your mind?"
"Eloise," he paused, before continuing, "you ever wonder, how it would be if you get to go back home?"
Her cheerful smile that had followed her the whole morning was wiped away in mere second. She nodded.
"Yes." She felt the need to add something to this empty sentence. "Sometimes... Well, I know I can't really get back, so I don't really think about it much. I wonder if my parents are alright, my sisters and Bella, our dog, but..."
"How much do you remember from the journey here?" he continued not letting her brush the conversation away like she usually did.
She staid silent. She had thought hard on how she got here, but nothing came up that could help her back in her world.
"There is no way back." she whispered, so curtain of it her knuckles turned white. She felt like being interrogated. Did he want to get rid of her now? "If I'd know the way, would you think I'd stayed here for so long?"
Her face turned pale and Akan knew it had to be the result of his flushed cheeks. He felt suddenly so angry he couldn't hide it. He wasn't angry at her, but at himself not thinking this thing properly through before coming to her. Of chores she wanted to leave.
"I didn't mean it like that..." she whispered apologizing. "I didn't... " she didn't know how to explain it. She had thought of escaping this god forsaken world for months and now she had blurted it all out, in time when she had already accepted staying here. This was so wrongly timed.
"Would you really like to go if given the chance?" he asked calmly, ignoring her babbling.
She took a seat on the billet he used for making firewood. “I don’t know…” she answered. “I haven’t given it much thought.” She was obviously lying, but hiding it so well he couldn’t make the difference. “It’s all so different now, I don’t know if I’d…” she fell silent for a moment, like realizing suddenly, where the conversation led, or at least where she thought it was going, but she had to make sure, so she used her sharp voice once more. “Why do you ask these things? You wish to send me away?”
He shook his head. “Why would you think that?” he sounded hurt. “I ask if you want to go home and you immediately assume I’m to send you away.”
“Well?” she wasn’t about to give up. It seemed she had taken the hold of the situation and he didn’t like it one bit.
“I was thinking…” her beautiful sharp eyes took his attention to themselves and he lost his thought. “Never mind!” He took the ax and waved her away from his way.
She rose, but the smile was gone from her lips. She observed him chop few logs. He only meant good, she knew and it would be wrong to leave him with the expression she didn’t appreciate it. He was about to make an offer she couldn’t refuse, or could she?
Two arms wrapped themselves around his chest, the cold tunc against his abdomen.
“I have no reason to seek the way back home.” She whispered, resting her head against his back. “It was natural for me to go, but now I would be leaving too much behind to start again.”
She was crossing the lines of a good taste but she didn’t care – there was no one to see this and she was sure he won’t be telling either. She had thought long on this, on how it was actually God’s doing to take her from her parents when she reached the time of finding her own way and lead her here, where she felt home for once.
But he wasn’t responding to her sudden emotional outburst, but just stood there. This wasn’t right anymore and she was about to pull back, when his stiff fingers suddenly captured hers and didn’t let her to take hers away. He turned slightly, afraid of what he’d find, not her worried face. Her eyes were slightly wet, which she brushed quickly dry.
“You wouldn’t lose anything important.” He promised. “If you do wish to go, you won’t be leaving anything important behind.” I will come with you, he told himself.
She didn’t know what he meant, but this notion only angered her, how could he think so little of himself?
“Oh! I forgot the meal!”
He reached down to kiss her, but she had already pushed herself away, eyes clear as day and pup dragging her from the light yellow apron she was wearing.
“I’m coming!” she almost sang, running after the dog that was eager to be fed hearing the word food mentioned in the conversation.
They almost didn’t say a word during the whole meal, he ignored her and she accepted that. This was going too fast for him, he was yet at the seven smile step in his mind and wasn’t ready for what had just happened. After eating he headed back to chop wood while she took time for the little green garden not far from the house.
The sun was golden now, covering everything with it’s beams, bringing out all the flying particles in the air, making them shine and sparkle. He thought it was about time to finish up for the day and stretched his back.
He watched her work with her fork when something suddenly caught her eye, taking it way over the field, where the forest was. She burst in laughter and looked in awe, when showing towards one very happy dog followed by a very angry fox. Just before the fox was to reach their borders, the pup turned and the situation was totally opposite. But he couldn’t keep his attention on them, he was observing her lucky and calm face filled with happiness.
“One.” He counted gladly and smiled in amusement. He had caught the first of the seven smiles and now he knew what they had to be to count – not the ones a horny youth searches from their lovers, but these, peaceful impressions of happiness she felt while being around this place.
Saturday, February 6, 2010
Viis ronka
Märkuseks: See lugu on juba üleval olnud korra, kuid mingil ajahetkel oli ta väga kadunud. Seega, et ta jälle ringlusesse saaks.
Algab see lugu pisikeses katusekambris, mille seintel on vana kulunud tapeet ja rõske kopituse hais. On kaks poolt- üks, kus asume meie, kaks noort praktikandivanust noort neidu, kaks noormeest ja üks veidi vanem härra, kes paistavad seal viibivat selleks, et mingeid dokumente arhiivi koguda või midagi sellist. Tunnen, et olen koos mingisuguse rühmaga, kes uurivad selles paigas aset leidnud sündmusi ja mina olen seal sellepärast, et olen seal kunagi elanud. Nagu hiljem selgub, on kogu küla muutunud paari päeva jooksul kummituskülaks. Sündmused toimusid siis kui mina olin alles väike.
Teises toa osas asub lihtsalt sein, mille äärde on kuhjatud kõdunenud pabereid ja pappkarpe. Seinal ripuvad kaks kulunud ilmega kuldsetes raamides pilti- need on tõmmanud süsimustaks. Ilmselt hallituse tulemusena, mis tekkis läbilaskva katuse ja igast praost sisse tungiva tuule tõttu. Mõlemal pool seda seina puutuvates seintes on uksed, mille ees olnud uksed on ammu hingedelt kadunud.
Väljas on külm, tuul on lõikav. Ilmselt on hiline sügisene õhtupoolne aeg. Toas ei ole rohkem valgust kui projektorilt tulev valgus ja meie taskulambid, mida me aeg-ajalt põlema paneme.
Me vaatame parasjagu mingit vana lindilt jooksvat filmi. See on katkendlik ja esialgu tundub, et tegemist on must-valge määrdunud lindiga. Meieni jõuavad pildid kergelt külmetanud põllust, mille keskel on kivikuhja otsa kasvanud väike pajutukk. Filmitud on puude tagant, nagu varjudes ja kohati varjavad vaate oksad, mis üks või teine hetk kaamerale ette vajuvad. Maad katab kerge härmatis. Põld on täis inimesi, kes näevad välja nagu põgenikud- nad on paksult riides, hallides toonides, ei kusagil värvilaiku. Nad lihtsalt seisavad seal, keset põldu, malakad käes ja ootavad, pilk taevasse pööratud.
„Ma tean seda kohta...“ pomisen endamisi ja pööran pilgu neiule, kes minu kõrval pehkinud pappkastist järgmist metallnõusse peidetud filmi välja tõmbab. Ta ei pane mu märkust tähelegi ja ma pööran pilgu tagasi filmilinale.
Inimesed vaatavad ikka veel taevasse ja ootavad. Kõik on seal, alates lastest ja lõpetades raukadega.
Mul hakkab kõhe, kuid ma vaatan seda edasi.
Filmi ülemine serv tõmbub punaseks, nagu oleks see kastetud vere sisse ja vaatevälja ilmuvad leevikeste suurused tulipunased linnud, kes maanduvad inimeste peale ja jalgade juurde. Inimeste nägusid katab õud, nagu oleksid nad just äsja kohtunud oma suurimat vaenlast. Näen, kuidas nad karjuvad- tapke nad! Aga ei kuule. See on tummfilm.
Järsku ilmuvad filmi ülevalt paremast nurgast välja rongad- oma kakskümmend viis süsimusta ronka. Sama äkki on nad inimeste keskel ja hakkavad neid oma küüniste ja nokkadega tirima ja sakutama. Inimesed röögivad, kuid ei saa nende eest põgeneda, sest on jalgupidi maa küljes kinni. Langeb esimene inimene ja muutub justkui kuhjaks mulla keskel. See kuhi kattub kiirelt värskelt lumega, mida on hakanud vahepeal sadama. Teised jätkavad ka ronkade peksmist, kuid nad ei saa neile pihtagi, vaid löövad kui pimedad mööda.
Märkan, et keskseks grupiks saavad filmil viis suurt ronka, kes nokivad ühte noort inimest kuni viimane langeb. Ma näen verd, kuid see ei ole filmil punane. Ainult punased linnud , kes rahulikult paigal istuvad ja justkui rahuloluga ringi vaatavad, mida rongad korda saadavad, on punased. Need viis ronka jäävad mu hinge.
Tunnen ootamatut tuuletõmmet ja vaatan selja taha- mõlemast uksest voolab sisse hallikaid ja lillakaid poolkujusid, mis paistavad läbi ja meenutavad rohkem uduseid marmelaadivorme. Mõned neist on nii suured, et peavad uksel sügavalt kummardama, et sisse mahtuda. Nad halavad endamisi ja anuvad aina valjeneva häälega, et me ära läheks, et me põgeneks.
Algul usun, et olen ainuke, kes neid näeb ja avan suu, et hulluksminemise karje välja lasta, kuid korraga hakkab piiga minust vasemal neile taskulambiga valgust silma välgutama, ise pomisedes millestki, et kummitused ei pidavad armastama valgust. Kuid need kujud ei kao, vaid muutuvad oma häälelt ainult haledamaks.
„Ära mine sinna...“ anub üks tugevamaid hääli. „Palun...“
„Kuhu?“ küsib üks mu kolleegidest selja tagant.
„Põllule...“ vastab kummitus.
Olen samal ajal juba uuesti filmilinti süvenenud ja märkan äkki tuttavaid puid ja nende otsas hiiglaslikku rongapesa. „Aa! Ma tean, kus see on!“ hüüatan äkki kaaslastele ja mu silmad löövad aitamisrõõmust särama. Hakkan vastust ootamata oma asju kokku panema ja me juht soovitab mul ees minna. Ma tean seda kohta, sest olen seal varem olnud.
Järgmisel hetkel seisame kõrgel kuristikuna näiva nõlva kohal kitsal teel ja ma ootan seal oma kaaslasi järgi. On hiline pärastlõuna ja me oleme kõndinud juba tüki maad. Ma näen eemal kummituslikku vanadest mahajäetud majadest koosnevat küla. Majad on vanad, nii 1930ndatest ja ehitatud eranditult puidust, paigutudes orus lahjalt kõrgematele ja madalamatele kohtadele. Aknad on kõik sisse löödud ja haigutavad mustalt. Majade ümber on kasvanud noor mets.
Taban ennast mõttelt, et olen jõudnud koju ja tunnen sellest üürikest rõõmu, mis asendub hetk hiljem täieliku õudusega, sest paik on tume ja päike sinna ei paista, jättes sellest veel jubedama mulje kui varem, filmi vaadates ja erineval kohast, kus me hetkel seisime. Me seisime kui vana karjääri küljel, sest kohati oli pinnas nii järsult ülejäänust välja kistud, et see pidi olema vägivald, mis seda tegi.
„Seal,“ osutan kõrgemal seisvale tumepruunile kahekordsele majale,“ asus minu kodu. Seal,“ näitan allpool seisvaid kuure ja teisi maju, „elasid meie naabrid. Ja seal,“ osutan majadest eemale, täiesti oru põhja, „oli põld. Pesa asub seal, põllu teises servas.“ Hetkel oli ka see juba puudega kaetud.
„Lähme!“ teatab noormees mu selja taga ja tormab minust mööda, kannatamatult toikaga kive eest rapsides.
„Siin valitsevad rongad...“ taipan äkki ja mu süda tardub, kuuldes selja tagant toksimist. „Nii algas see ka siis...“ Pööran ennast hirmunult ümber ja näen oma õuduseks, kuidas üks ronk minust vaid paar meetrit eemal seisva pooliku kase otsas seisab ja vastu tüve prõmmid, nagu andes teistele märku millestki. Minu tähelepanu peale pöörab ta end nii, et ta mind paremini näeks, kuid trummeldamist ta ei jäta.
„Kõss!“ hirmutan linnu käeliigutusega minema ja vaatan, kuidas ta minema liugleb, pesa suunas.
Tean nüüd, et neid on viis ronka. Nad elavad - elasid juba siis- ühes suures ühiselt tehtud pesas teiselpool küla. Nad maksid külale kätte, et nende pesa lõhuti. Küla langes needuse alla ja inimesed kadusid vähem kui nädalaga kogu külast. Viimane teade sellest külast pärinebki nüüd ainult neilt lintidelt, mida hoiti kõrvalkülas, ilma, et neid kordagi vaadatud oleks. Küla aga kadus unustusse, sest sinna ei juletud minna. Meie olime esimesed, kes sinna läksid.
„Midagi on valesti,“ kordan endale mõttes kui temperatuur järsult langeb ja järsult pimedamaks läheb. Nagu kallaks keegi kõrgelt musta tinti ülevalt alla. Käsin rühmal koonduda ja võtan nad enda järel vööga sleppi.
Hakkab sadama lund, see on paks ja moodustab kiirelt pea nabani ulatuva lumevaiba.
Meil on veel pikk tee minna kui avastan, et mu viiest kaaslasest on järgi kolm. On pilkane pimedus ja oleme sattunud keset metsa. Vähemalt nii tundub, sest teed ümbritsevad kõrged põlenud ilmelised puud, kusagilt immitseb kopitusehaisu. Tuult on ainult vajaduse järgi ja lumi tuleb hiilivalt.
Minu arvutuste kohaselt oleksime pidanud juba ammu olema tagasi külas ja vaimusilmas kerkib mulle silme ette suure saeveskiga kogukond, mis on ainult poole kilomeetri kaugusel. Nii vähemalt tundub, sest hetk hiljem oleme tagasi kõledas metsas, kus on niiske, külm ja kuum üheaegselt.
Ootamatult näen meist vaevu saja meetri kaugusel valgust. Nende aknad on klaasitud, kuid tuled ei põle. Veidi eemal on teine maja ja siis kolmas- mitte kusagil ei põle tulesid. Ometi näen kardinate taga liikumas kujusid, kuid see ainult tundub nii.
Surun viimast jõudu kokku võttes ja teistele kohalejõudmist kinnitades läbi paksu lumekorba ja ühtäkki on lumi kadunud- seisan asfalteeritud külateel, kus majad on üksteisest vaid kolme meetri kaugusel ning mu väsinud ja paksult telgiriidest jopes keha valgustab ülevalt tänavavalgustus, kollane valgustus.
Tõmban teised samuti lumest välja ja seisame seal hetke, hirmul ja rabatud, sest siin lund enam ei saja, kõik kohad küll sätendavad jäiselt, aga lund ei saja. Selle asemel on meie selja taga kõrge müüd, millest me just ennast läbi surusime.
Pööran teistest eemale, et kõrvaltänavasse vaadata, kuid ei saa sellega kaua tegeleda, sest nii, kui ma neid enam ei näe, kuulen sammude padinat- nii vaikset, et isegi hiired ei oska sedasi teha. Keeran end järsult ümber ja näen veel vaid, kuidas varjud pagevad, hirmutatuna millestki, mida ma ei suuda defineerida.
Jooksen tänavanurgale, kuid seal pole enam kedagi. Tuli kustub ja soe valgus kaob, jättes mu nuttatihkuvalt keset tänavat. Kuid pisarad ei voola.
„Miks te minuga nii tegite?“ küsin haledalt, „Aste kõrge, aste kõrge.“
On kevad ja ma seisan ikka sellel tänavanurgal ja soiun ikka veel seda viimast kuuldud lauset.
On liiga vara, et rohi tärkaks, kuid on valgem. Ma näen nüüd selgelt puid ja maju, kuid need on ikka veel hüljatud. Puud ongi põlenud, meenutades pigem hambatikke, mis on püsti löödud.
Mu riided on räbaldunud, mu käed on mustad ja juuksed sorakil. Linnud on kadunud ja mu kõrvus kohab, nagu oleksin vee all.
Hakkan sammhaaval liikuma, tehes endale läbi kuivanud võsa teed oru põhja, kus ma teadsin oma sünnikodu asuvat. Ma liigun kärarikkalt ja kindlalt, lõhkudes kõik, mis mulle ette jääb.
Jõuan lahtise sarani, mille alla sai kunagi metallikolu lükatud, see on nüüd roostes ja punetab vastu tõusvat päikest. Ronin neist üle, ise endale lauset lauldes. Seda on nii raske meeles hoida, kuid ma püüan kõigest väest, et see ära ei kaoks, sest see on viimane, mida ma mäletan- seda ja valu, mis rinnakorvist ära ei lähe.
Mu pettumusest on saanud viha ja ma tunnen, et mul on jõudu, et viha toidab mind. Ma tean, et pean jõudma koduni- selle majani, mis asub künka otsas, selle sama tumepruuni majani, mida ma esimest korda nägin, kui siia sattusin.
Ronin kolist üle ja komberdan läbi ülekasvanud ohakatest täidetud muru maja poole kuni jõuan redelini, mis on üleni hallitusest valge ja rohekaspruun, pea kokkukukkumise äärel.
Kõrvus kohiseb ja ma hakkan seda laulu aina valjemalt laulma, et ma seda kuuleksin. Viis on muutunud, kuid halav toon ei ole kadunud kuhugi.
Iga tõustud astmega suureneb mu tung jõuda aknani, kuhu redel viib. Tunnen, kuidas silmad põlema lähevad, nii ärevil olen teadmisest, et kohe jõuan koju.
„Miks te minuga nii tegite- aste kõrge, aste kõrge! Miks te minuga nii tegite? Aste kõrge, aste kõrge!“
Asetan oma käe purunenud aknalauale ja vaatan pimedusse. Seal liigub keegi ja ma näen taustal tuhmunud või kinnikaetud peeglist oma kujutist, eriti selgelt oma lõõmavaid silmi.
See ei ole enam mina! See kuju on peeglis ühtlane ja oksadega kaetud, olemuselt ähmane ja suurte küüntega.
Kuid see ei aita enam midagi. Mu meeltesse jõuab kopituse hõng ja teadmine, et ma olen tulnud kätte maksma, kätte maksma neile, kes mu teeristile maha jätsid. Neile, kes mu ronkadele jätsid.
Toas liigutab keegi. Ta väriseb.
Ma ei näe teda selgelt, ainult musta sumisevat kuju. Kuulen plahvatust ja haavlid, mis must läbi tuhisevad, löövad mind hetkeks aknalauast eemale, kuid saan kohe uuesti puidust kinni ja klaas tungib mu käest läbi. See ei ole valus. Isegi ebameeldiv mitte. Hiivan ennast uuesti aknalauale ja surun ennast tema pingutustest hoolimata aknast sisse.
Mu häälekõla, millega ma laulan, läheb rõõmsamaks.
Olen surnud. Olen neetud. Olen kodukäija.
Algab see lugu pisikeses katusekambris, mille seintel on vana kulunud tapeet ja rõske kopituse hais. On kaks poolt- üks, kus asume meie, kaks noort praktikandivanust noort neidu, kaks noormeest ja üks veidi vanem härra, kes paistavad seal viibivat selleks, et mingeid dokumente arhiivi koguda või midagi sellist. Tunnen, et olen koos mingisuguse rühmaga, kes uurivad selles paigas aset leidnud sündmusi ja mina olen seal sellepärast, et olen seal kunagi elanud. Nagu hiljem selgub, on kogu küla muutunud paari päeva jooksul kummituskülaks. Sündmused toimusid siis kui mina olin alles väike.
Teises toa osas asub lihtsalt sein, mille äärde on kuhjatud kõdunenud pabereid ja pappkarpe. Seinal ripuvad kaks kulunud ilmega kuldsetes raamides pilti- need on tõmmanud süsimustaks. Ilmselt hallituse tulemusena, mis tekkis läbilaskva katuse ja igast praost sisse tungiva tuule tõttu. Mõlemal pool seda seina puutuvates seintes on uksed, mille ees olnud uksed on ammu hingedelt kadunud.
Väljas on külm, tuul on lõikav. Ilmselt on hiline sügisene õhtupoolne aeg. Toas ei ole rohkem valgust kui projektorilt tulev valgus ja meie taskulambid, mida me aeg-ajalt põlema paneme.
Me vaatame parasjagu mingit vana lindilt jooksvat filmi. See on katkendlik ja esialgu tundub, et tegemist on must-valge määrdunud lindiga. Meieni jõuavad pildid kergelt külmetanud põllust, mille keskel on kivikuhja otsa kasvanud väike pajutukk. Filmitud on puude tagant, nagu varjudes ja kohati varjavad vaate oksad, mis üks või teine hetk kaamerale ette vajuvad. Maad katab kerge härmatis. Põld on täis inimesi, kes näevad välja nagu põgenikud- nad on paksult riides, hallides toonides, ei kusagil värvilaiku. Nad lihtsalt seisavad seal, keset põldu, malakad käes ja ootavad, pilk taevasse pööratud.
„Ma tean seda kohta...“ pomisen endamisi ja pööran pilgu neiule, kes minu kõrval pehkinud pappkastist järgmist metallnõusse peidetud filmi välja tõmbab. Ta ei pane mu märkust tähelegi ja ma pööran pilgu tagasi filmilinale.
Inimesed vaatavad ikka veel taevasse ja ootavad. Kõik on seal, alates lastest ja lõpetades raukadega.
Mul hakkab kõhe, kuid ma vaatan seda edasi.
Filmi ülemine serv tõmbub punaseks, nagu oleks see kastetud vere sisse ja vaatevälja ilmuvad leevikeste suurused tulipunased linnud, kes maanduvad inimeste peale ja jalgade juurde. Inimeste nägusid katab õud, nagu oleksid nad just äsja kohtunud oma suurimat vaenlast. Näen, kuidas nad karjuvad- tapke nad! Aga ei kuule. See on tummfilm.
Järsku ilmuvad filmi ülevalt paremast nurgast välja rongad- oma kakskümmend viis süsimusta ronka. Sama äkki on nad inimeste keskel ja hakkavad neid oma küüniste ja nokkadega tirima ja sakutama. Inimesed röögivad, kuid ei saa nende eest põgeneda, sest on jalgupidi maa küljes kinni. Langeb esimene inimene ja muutub justkui kuhjaks mulla keskel. See kuhi kattub kiirelt värskelt lumega, mida on hakanud vahepeal sadama. Teised jätkavad ka ronkade peksmist, kuid nad ei saa neile pihtagi, vaid löövad kui pimedad mööda.
Märkan, et keskseks grupiks saavad filmil viis suurt ronka, kes nokivad ühte noort inimest kuni viimane langeb. Ma näen verd, kuid see ei ole filmil punane. Ainult punased linnud , kes rahulikult paigal istuvad ja justkui rahuloluga ringi vaatavad, mida rongad korda saadavad, on punased. Need viis ronka jäävad mu hinge.
Tunnen ootamatut tuuletõmmet ja vaatan selja taha- mõlemast uksest voolab sisse hallikaid ja lillakaid poolkujusid, mis paistavad läbi ja meenutavad rohkem uduseid marmelaadivorme. Mõned neist on nii suured, et peavad uksel sügavalt kummardama, et sisse mahtuda. Nad halavad endamisi ja anuvad aina valjeneva häälega, et me ära läheks, et me põgeneks.
Algul usun, et olen ainuke, kes neid näeb ja avan suu, et hulluksminemise karje välja lasta, kuid korraga hakkab piiga minust vasemal neile taskulambiga valgust silma välgutama, ise pomisedes millestki, et kummitused ei pidavad armastama valgust. Kuid need kujud ei kao, vaid muutuvad oma häälelt ainult haledamaks.
„Ära mine sinna...“ anub üks tugevamaid hääli. „Palun...“
„Kuhu?“ küsib üks mu kolleegidest selja tagant.
„Põllule...“ vastab kummitus.
Olen samal ajal juba uuesti filmilinti süvenenud ja märkan äkki tuttavaid puid ja nende otsas hiiglaslikku rongapesa. „Aa! Ma tean, kus see on!“ hüüatan äkki kaaslastele ja mu silmad löövad aitamisrõõmust särama. Hakkan vastust ootamata oma asju kokku panema ja me juht soovitab mul ees minna. Ma tean seda kohta, sest olen seal varem olnud.
Järgmisel hetkel seisame kõrgel kuristikuna näiva nõlva kohal kitsal teel ja ma ootan seal oma kaaslasi järgi. On hiline pärastlõuna ja me oleme kõndinud juba tüki maad. Ma näen eemal kummituslikku vanadest mahajäetud majadest koosnevat küla. Majad on vanad, nii 1930ndatest ja ehitatud eranditult puidust, paigutudes orus lahjalt kõrgematele ja madalamatele kohtadele. Aknad on kõik sisse löödud ja haigutavad mustalt. Majade ümber on kasvanud noor mets.
Taban ennast mõttelt, et olen jõudnud koju ja tunnen sellest üürikest rõõmu, mis asendub hetk hiljem täieliku õudusega, sest paik on tume ja päike sinna ei paista, jättes sellest veel jubedama mulje kui varem, filmi vaadates ja erineval kohast, kus me hetkel seisime. Me seisime kui vana karjääri küljel, sest kohati oli pinnas nii järsult ülejäänust välja kistud, et see pidi olema vägivald, mis seda tegi.
„Seal,“ osutan kõrgemal seisvale tumepruunile kahekordsele majale,“ asus minu kodu. Seal,“ näitan allpool seisvaid kuure ja teisi maju, „elasid meie naabrid. Ja seal,“ osutan majadest eemale, täiesti oru põhja, „oli põld. Pesa asub seal, põllu teises servas.“ Hetkel oli ka see juba puudega kaetud.
„Lähme!“ teatab noormees mu selja taga ja tormab minust mööda, kannatamatult toikaga kive eest rapsides.
„Siin valitsevad rongad...“ taipan äkki ja mu süda tardub, kuuldes selja tagant toksimist. „Nii algas see ka siis...“ Pööran ennast hirmunult ümber ja näen oma õuduseks, kuidas üks ronk minust vaid paar meetrit eemal seisva pooliku kase otsas seisab ja vastu tüve prõmmid, nagu andes teistele märku millestki. Minu tähelepanu peale pöörab ta end nii, et ta mind paremini näeks, kuid trummeldamist ta ei jäta.
„Kõss!“ hirmutan linnu käeliigutusega minema ja vaatan, kuidas ta minema liugleb, pesa suunas.
Tean nüüd, et neid on viis ronka. Nad elavad - elasid juba siis- ühes suures ühiselt tehtud pesas teiselpool küla. Nad maksid külale kätte, et nende pesa lõhuti. Küla langes needuse alla ja inimesed kadusid vähem kui nädalaga kogu külast. Viimane teade sellest külast pärinebki nüüd ainult neilt lintidelt, mida hoiti kõrvalkülas, ilma, et neid kordagi vaadatud oleks. Küla aga kadus unustusse, sest sinna ei juletud minna. Meie olime esimesed, kes sinna läksid.
„Midagi on valesti,“ kordan endale mõttes kui temperatuur järsult langeb ja järsult pimedamaks läheb. Nagu kallaks keegi kõrgelt musta tinti ülevalt alla. Käsin rühmal koonduda ja võtan nad enda järel vööga sleppi.
Hakkab sadama lund, see on paks ja moodustab kiirelt pea nabani ulatuva lumevaiba.
Meil on veel pikk tee minna kui avastan, et mu viiest kaaslasest on järgi kolm. On pilkane pimedus ja oleme sattunud keset metsa. Vähemalt nii tundub, sest teed ümbritsevad kõrged põlenud ilmelised puud, kusagilt immitseb kopitusehaisu. Tuult on ainult vajaduse järgi ja lumi tuleb hiilivalt.
Minu arvutuste kohaselt oleksime pidanud juba ammu olema tagasi külas ja vaimusilmas kerkib mulle silme ette suure saeveskiga kogukond, mis on ainult poole kilomeetri kaugusel. Nii vähemalt tundub, sest hetk hiljem oleme tagasi kõledas metsas, kus on niiske, külm ja kuum üheaegselt.
Ootamatult näen meist vaevu saja meetri kaugusel valgust. Nende aknad on klaasitud, kuid tuled ei põle. Veidi eemal on teine maja ja siis kolmas- mitte kusagil ei põle tulesid. Ometi näen kardinate taga liikumas kujusid, kuid see ainult tundub nii.
Surun viimast jõudu kokku võttes ja teistele kohalejõudmist kinnitades läbi paksu lumekorba ja ühtäkki on lumi kadunud- seisan asfalteeritud külateel, kus majad on üksteisest vaid kolme meetri kaugusel ning mu väsinud ja paksult telgiriidest jopes keha valgustab ülevalt tänavavalgustus, kollane valgustus.
Tõmban teised samuti lumest välja ja seisame seal hetke, hirmul ja rabatud, sest siin lund enam ei saja, kõik kohad küll sätendavad jäiselt, aga lund ei saja. Selle asemel on meie selja taga kõrge müüd, millest me just ennast läbi surusime.
Pööran teistest eemale, et kõrvaltänavasse vaadata, kuid ei saa sellega kaua tegeleda, sest nii, kui ma neid enam ei näe, kuulen sammude padinat- nii vaikset, et isegi hiired ei oska sedasi teha. Keeran end järsult ümber ja näen veel vaid, kuidas varjud pagevad, hirmutatuna millestki, mida ma ei suuda defineerida.
Jooksen tänavanurgale, kuid seal pole enam kedagi. Tuli kustub ja soe valgus kaob, jättes mu nuttatihkuvalt keset tänavat. Kuid pisarad ei voola.
„Miks te minuga nii tegite?“ küsin haledalt, „Aste kõrge, aste kõrge.“
On kevad ja ma seisan ikka sellel tänavanurgal ja soiun ikka veel seda viimast kuuldud lauset.
On liiga vara, et rohi tärkaks, kuid on valgem. Ma näen nüüd selgelt puid ja maju, kuid need on ikka veel hüljatud. Puud ongi põlenud, meenutades pigem hambatikke, mis on püsti löödud.
Mu riided on räbaldunud, mu käed on mustad ja juuksed sorakil. Linnud on kadunud ja mu kõrvus kohab, nagu oleksin vee all.
Hakkan sammhaaval liikuma, tehes endale läbi kuivanud võsa teed oru põhja, kus ma teadsin oma sünnikodu asuvat. Ma liigun kärarikkalt ja kindlalt, lõhkudes kõik, mis mulle ette jääb.
Jõuan lahtise sarani, mille alla sai kunagi metallikolu lükatud, see on nüüd roostes ja punetab vastu tõusvat päikest. Ronin neist üle, ise endale lauset lauldes. Seda on nii raske meeles hoida, kuid ma püüan kõigest väest, et see ära ei kaoks, sest see on viimane, mida ma mäletan- seda ja valu, mis rinnakorvist ära ei lähe.
Mu pettumusest on saanud viha ja ma tunnen, et mul on jõudu, et viha toidab mind. Ma tean, et pean jõudma koduni- selle majani, mis asub künka otsas, selle sama tumepruuni majani, mida ma esimest korda nägin, kui siia sattusin.
Ronin kolist üle ja komberdan läbi ülekasvanud ohakatest täidetud muru maja poole kuni jõuan redelini, mis on üleni hallitusest valge ja rohekaspruun, pea kokkukukkumise äärel.
Kõrvus kohiseb ja ma hakkan seda laulu aina valjemalt laulma, et ma seda kuuleksin. Viis on muutunud, kuid halav toon ei ole kadunud kuhugi.
Iga tõustud astmega suureneb mu tung jõuda aknani, kuhu redel viib. Tunnen, kuidas silmad põlema lähevad, nii ärevil olen teadmisest, et kohe jõuan koju.
„Miks te minuga nii tegite- aste kõrge, aste kõrge! Miks te minuga nii tegite? Aste kõrge, aste kõrge!“
Asetan oma käe purunenud aknalauale ja vaatan pimedusse. Seal liigub keegi ja ma näen taustal tuhmunud või kinnikaetud peeglist oma kujutist, eriti selgelt oma lõõmavaid silmi.
See ei ole enam mina! See kuju on peeglis ühtlane ja oksadega kaetud, olemuselt ähmane ja suurte küüntega.
Kuid see ei aita enam midagi. Mu meeltesse jõuab kopituse hõng ja teadmine, et ma olen tulnud kätte maksma, kätte maksma neile, kes mu teeristile maha jätsid. Neile, kes mu ronkadele jätsid.
Toas liigutab keegi. Ta väriseb.
Ma ei näe teda selgelt, ainult musta sumisevat kuju. Kuulen plahvatust ja haavlid, mis must läbi tuhisevad, löövad mind hetkeks aknalauast eemale, kuid saan kohe uuesti puidust kinni ja klaas tungib mu käest läbi. See ei ole valus. Isegi ebameeldiv mitte. Hiivan ennast uuesti aknalauale ja surun ennast tema pingutustest hoolimata aknast sisse.
Mu häälekõla, millega ma laulan, läheb rõõmsamaks.
Olen surnud. Olen neetud. Olen kodukäija.
Subscribe to:
Posts (Atom)
